Nõukogude võim muutis Uku Masingu (1909‒1985) eesti kultuurimälus olematuks, kuid just tänu nähtamatusele võime temast rääkida kui Eesti luule ühest suurkujust, ka mahult – 25 ilmunud luuleraamatu autorina.

Uku Masing ei ole veel päriselt koju jõudnud. Osa kirjutatust on siiani raamatutesse lahti pakkimata. Ta on õppinud Tartu, Tübingeni ja Berliini ülikoolides. Professor Enno Littmann tegi mitu katset meelitada Uku Masing Saksamaale oma assistendiks, viimati Teise maailmasõja lõpupäevil otsimiskuulutustega ajalehtedes. Stipendiumirahast ei jätkunud bussisõiduks, nii kõmpis stipendiaat Berliinis igal hommikul ja õhtul tunnikese koduteed. Kuid Tübingeni ja Berliini raamatukogudes leidus kõike, mida hing oskas vaid soovida – ja Uku Masing jäigi neid raamatukogusid elu lõpuni igatsema. Legend räägib Berliini Eesti Vabariigi diplomaatilises esinduses Georg Mere väikese poja Lennartiga mängivast stipendiaat Uku Masingust, samal ajal kui teised külalised Johan Laidoneri ümber tähtsaid asju arutasid. Niisugused vastuvõtud välistavad napi toidupoolisega leppinud näljasele kasvõi korraks midagi toekamat ja tagasi Tartusse jõudnuna sai Masing endale lubada voorimehe asemel vana kärunaise kohvreid vedama. See ja mõned teisedki hetked Masingu elust kangastuvad mulle alati suurejooneliste maalidena hämara kirjandusliku galerii seinal. “Mees, kes ei mahu kivile”, nii pealkirjastas Vaino Vahing oma näidendi Jaan Oksast. See kujund sobib hästi ka Uku Masingu kohta: tema luule ei taha siiani hästi mahtuda eesti luuleloosse, nagu tema religioonikäsitlus ei mahu hästi tavapärasesse luterlusse. Ta on vaba “autoriteediorjusest”, kui kasutada Oskar Looritsa mõtet. Masingu isepäisus ehk teisisõnu, mõtlemise originaalsus on pannud soomlast Juhani Salokannelt tunnistama: “Ilukirjanikuna liikus Masing sedavõrd omas maailmas, et tema teoseid ei saa lugeda rahvuslikuks klassikaks.” See arusaam Jaan Krossi monograafias jääb Uku Masingu loomingut armastava inimese unenägudesse kummitama ja annab põhjust kirja panna üht paljudest nn Uku Masingu paradoksidest: kõik “Arbujate” antoloogias 1938. aastal esinenud luuletajate loomingule omaseks peetud jooned ei kehti Uku Masingu kohta, keda võiks ometi nimetada kõige arbujalikumaks luuletajaks “arbuja”/“arbumise” sõna algsest tähendusest lähtudes. Luulekogud ilmusid paguluses Kogu Nõukogude okupatsiooni kestel ei olnud Uku Masingut ikkagi päriselt olemas: mainimiselgi kuulus ta loetelu lõppu, liiki “ja teised”. Millal siis ilmus Uku Masing Eesti kirjandusse? Enne veel kui luuletajana, oli Masingu nimi kirjandushuvilistele tuttav Rabindranath Tagore’i tõlkijana. Tagore’i kaks luulekogu “Gitand¾ali” ja “Aednik” ilmusid kahes trükis, vastavalt 1936. ja 1940. aastal Nobeli Laureaatide sarja hõbedaste kaanepaberite vahel. Aasta varem, 1935, oli Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi toetusel trükivalgust näinud aga Masingu esimene hõbedase kaanega luulekogu “Neemed Vihmade lahte”. Just selle kogu ilmumine ei võimaldanud koostajal, inglise kirjanduse professoril Ants Orasel, avaldada “Arbujate” luuleantoloogiat ilma Masingu tekstideta. “Kunagi 1935. aastal keset Tartu semestritööde õhinat sain oma tolleaegselt nooremalt akadeemiliselt kolleegilt, õppeülesannete täitjalt (või teaduslikult stipendiaadilt) Uku Masingult õhukesevõitu, kuid peene trükiga täidet ning lahke pühendusega varustet värsivihu, mõtisklema paneva päälkirjaga “Neemed Vihmade lahte””. Nii meenutab Ants Oras piibunurgas juhtunut aastal 1959. Sel aastal ilmus “Neemed Vihmade lahte” teine trükk, küll juba Eestist lahkunud pagulaste väljaandena. Raamatut saatis kirjandusteadlase Ivar Ivaski 18-leheküljeline eessõna. Masingu luule tõlgendamine jäigi nende kahe kriitiku isiklikuks südameasjaks ja samal ajal ka tüliõunaks, kerkides vähemalt kümnendiks Orase-Ivaski kirjavahetuse aruteludes peateemaks. Just tänu nende kahe erudiidi vahelistele eriarvamustele ei katkenud Eesti luuleloos Masingu loomingu mõtestamine ja kultuurimälu järjepidevus. Vaatamata nõukogude võimu kehtestatud raudsele eesriidele ilmusid Uku Masingu luulekogud paguluses seitsmel korral ja – midagi temaga ei juhtunudki! Ta oli ainuke Eestis elav kirjanik, kes neid pagluses oma nime all avaldas. Abikaasa Eha suutis korraldada Masingule vabaduse tegeleda nõukogude argipäevas erialaste asjadega. Siit koorub teinegi paradoks: nõukogude võim oli see, mis muutis Uku Masingu eesti kultuurimälus olematuks, kuid just tänu nähtamatusele võime temast rääkida kui Eesti luule ühest suurkujust, ka mahult – 25 ilmunud luuleraamatu autorina. Võime mõttemänguna mõelda, kui Eesti iseseisev riik oleks edasi kestnud, kui palju aega “kulutanuks” Uku Masing ülikooliloengutele Vana Testamendi, võrdleva usundiloo, budismi, taoismi kohta või polüneesia, indiaani, heebrea, araabia jt vanade keelte tutvustamiseks! Teades Masingu SF-kirjanduse huvi, poleks võimatu seda loetelu täiendamas ka loengud kaasaegsest ulmekirjandusest. Nõukogude võim muutis Uku Masingu (1909‒1985) eesti kultuurimälus olematuks, kuid just tänu nähtamatusele võime temast rääkida kui Eesti luule ühest suurkujust, ka mahult – 25 ilmunud luuleraamatu autorina. web hosting services top

Uku Masing, omas maailmas

Vallo Kepp

Nõukogude võim muutis Uku Masingu (1909‒1985) eesti kultuurimälus olematuks, kuid just tänu nähtamatusele võime temast rääkida kui Eesti luule ühest suurkujust, ka mahult – 25 ilmunud luuleraamatu autorina.

Uku Masing, omas maailmas

Uku Masing ei ole veel päriselt koju jõudnud. Osa kirjutatust on siiani raamatutesse lahti pakkimata. Ta on õppinud Tartu, Tübingeni ja Berliini ülikoolides. Professor Enno Littmann tegi mitu katset meelitada Uku Masing Saksamaale oma assistendiks, viimati Teise maailmasõja lõpupäevil otsimiskuulutustega ajalehtedes.

Stipendiumirahast ei jätkunud bussisõiduks, nii kõmpis stipendiaat Berliinis igal hommikul ja õhtul tunnikese koduteed. Kuid Tübingeni ja Berliini raamatukogudes leidus kõike, mida hing oskas vaid soovida – ja Uku Masing jäigi neid raamatukogusid elu lõpuni igatsema. Legend räägib Berliini Eesti Vabariigi diplomaatilises esinduses Georg Mere väikese poja Lennartiga mängivast stipendiaat Uku Masingust, samal ajal kui teised külalised Johan Laidoneri ümber tähtsaid asju arutasid. Niisugused vastuvõtud välistavad napi toidupoolisega leppinud näljasele kasvõi korraks midagi toekamat ja tagasi Tartusse jõudnuna sai Masing endale lubada voorimehe asemel vana kärunaise kohvreid vedama. See ja mõned teisedki hetked Masingu elust kangastuvad mulle alati suurejooneliste maalidena hämara kirjandusliku galerii seinal.

“Mees, kes ei mahu kivile”, nii pealkirjastas Vaino Vahing oma näidendi Jaan Oksast. See kujund sobib hästi ka Uku Masingu kohta: tema luule ei taha siiani hästi mahtuda eesti luuleloosse, nagu tema religioonikäsitlus ei mahu hästi tavapärasesse luterlusse. Ta on vaba “autoriteediorjusest”, kui kasutada Oskar Looritsa mõtet. Masingu isepäisus ehk teisisõnu, mõtlemise originaalsus on pannud soomlast Juhani Salokannelt tunnistama: “Ilukirjanikuna liikus Masing sedavõrd omas maailmas, et tema teoseid ei saa lugeda rahvuslikuks klassikaks.” See arusaam Jaan Krossi monograafias jääb Uku Masingu loomingut armastava inimese unenägudesse kummitama ja annab põhjust kirja panna üht paljudest nn Uku Masingu paradoksidest: kõik “Arbujate” antoloogias 1938. aastal esinenud luuletajate loomingule omaseks peetud jooned ei kehti Uku Masingu kohta, keda võiks ometi nimetada kõige arbujalikumaks luuletajaks “arbuja”/“arbumise” sõna algsest tähendusest lähtudes.

Luulekogud ilmusid paguluses

Kogu Nõukogude okupatsiooni kestel ei olnud Uku Masingut ikkagi päriselt olemas: mainimiselgi kuulus ta loetelu lõppu, liiki “ja teised”. Millal siis ilmus Uku Masing Eesti kirjandusse? Enne veel kui luuletajana, oli Masingu nimi kirjandushuvilistele tuttav Rabindranath Tagore’i tõlkijana. Tagore’i kaks luulekogu “Gitand¾ali” ja “Aednik” ilmusid kahes trükis, vastavalt 1936. ja 1940. aastal Nobeli Laureaatide sarja hõbedaste kaanepaberite vahel. Aasta varem, 1935, oli Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi toetusel trükivalgust näinud aga Masingu esimene hõbedase kaanega luulekogu “Neemed Vihmade lahte”. Just selle kogu ilmumine ei võimaldanud koostajal, inglise kirjanduse professoril Ants Orasel, avaldada “Arbujate” luuleantoloogiat ilma Masingu tekstideta. “Kunagi 1935. aastal keset Tartu semestritööde õhinat sain oma tolleaegselt nooremalt akadeemiliselt kolleegilt, õppeülesannete täitjalt (või teaduslikult stipendiaadilt) Uku Masingult õhukesevõitu, kuid peene trükiga täidet ning lahke pühendusega varustet värsivihu, mõtisklema paneva päälkirjaga “Neemed Vihmade lahte””. Nii meenutab Ants Oras piibunurgas juhtunut aastal 1959. Sel aastal ilmus “Neemed Vihmade lahte” teine trükk, küll juba Eestist lahkunud pagulaste väljaandena. Raamatut saatis kirjandusteadlase Ivar Ivaski 18-leheküljeline eessõna. Masingu luule tõlgendamine jäigi nende kahe kriitiku isiklikuks südameasjaks ja samal ajal ka tüliõunaks, kerkides vähemalt kümnendiks Orase-Ivaski kirjavahetuse aruteludes peateemaks. Just tänu nende kahe erudiidi vahelistele eriarvamustele ei katkenud Eesti luuleloos Masingu loomingu mõtestamine ja kultuurimälu järjepidevus.

Vaatamata nõukogude võimu kehtestatud raudsele eesriidele ilmusid Uku Masingu luulekogud paguluses seitsmel korral ja – midagi temaga ei juhtunudki! Ta oli ainuke Eestis elav kirjanik, kes neid pagluses oma nime all avaldas. Abikaasa Eha suutis korraldada Masingule vabaduse tegeleda nõukogude argipäevas erialaste asjadega. Siit koorub teinegi paradoks: nõukogude võim oli see, mis muutis Uku Masingu eesti kultuurimälus olematuks, kuid just tänu nähtamatusele võime temast rääkida kui Eesti luule ühest suurkujust, ka mahult – 25 ilmunud luuleraamatu autorina. Võime mõttemänguna mõelda, kui Eesti iseseisev riik oleks edasi kestnud, kui palju aega “kulutanuks” Uku Masing ülikooliloengutele Vana Testamendi, võrdleva usundiloo, budismi, taoismi kohta või polüneesia, indiaani, heebrea, araabia jt vanade keelte tutvustamiseks! Teades Masingu SF-kirjanduse huvi, poleks võimatu seda loetelu täiendamas ka loengud kaasaegsest ulmekirjandusest.

Nõukogude võim muutis Uku Masingu (1909‒1985) eesti kultuurimälus olematuks, kuid just tänu nähtamatusele võime temast rääkida kui Eesti luule ühest suurkujust, ka mahult – 25 ilmunud luuleraamatu autorina.
Uku Masing, omas maailmas
easy to use best web hosting companies solutions provided by best hosting companies uk with reasonable time websites design, for website hosting in UK you may want to look at list web hosting best top 5 uK present some choices, which offer topping quality web hosting in UK. top website hosting review hosting web best service quality becomes good web hosting great solutions for your needs. which web hosting is best good recommend top review of best web hosting top suggest good web hosting provider hea teada kodulehe valmistamine aara.ee ja lisaks tasub kodulehe tegemise kohta lugeda kodulehe valmistamine
Uku Masing, omas maailmas
SUURKUJU

 


© Copyright

Ajakiri Mari on autorikaitse objekt ning selles avaldatud materjalide kasutamine ilma väljaandja kirjaliku nõusolekuta on keelatud.

  

 

Rubriigid               

Naised ja elu

Mood ja ilu

Heaolu ja tervis

Söök-jook

Elustiilirubriik

Toimetus   

Ajakiri Mari

Tellimisest

Reklaam

Kontaktandmed

Võta ühendust

Kontakt

Ajakiri Mari

671 21 30

Merivälja tee 1

OÜ Marikiri