Rao sürrealistliku ja humoorika käsitlusega nukufilme, mida ta on teinud ühtekokku 21, näeb vahetevahel televisioonist. Enam kuuleb temast, kui tema tööd on mõnel festivalil järjekordselt silma jäänud, sest kõik selle, mis teda elus ja maailmas puudutab, põimib Rao utreerituna oma filmidesse ja kunsti.
On see olnud pigem juhus, et sinust animafilmide re¾issöör sai? Animatsioonihuvi oli mul juba Pärnus 2. keskkoolis käies. Poest õnnestus osta 8mm kaamera, tegin kaadri kaupa filmi. Tegelikult oleksin tahtnud Tartu Ülikoolis bioloogiat õppida, aga polnud kindel, kas oleksin sisse saanud, mistõttu oodanuks mind sõjavägi. Parasjagu käis aga Afganistani sõda ja ma kartsin Vene sõjaväge nagu tuld. Tegin kõik selleks, et sinna mitte sattuda, mistõttu valisin Tallinna Polütehnilise Instituudi, sain konkursita elektriinseneri erialale. Kogu TPI aja sai tehtud filme, sõbraga ühiselamus. Mu Pärnu koolisõbrad Jaak Arro ja Hardi Volmer läksid ERKIsse ning lõid ansambli Päratrust. Mina laulda ei osanud, tegin filme. Kamp tuli kokku, osteti pudel veini. Hommikul polnud ideed veel olemas, aga õhtuks oli film valmis. | ||
“Nii nagu mõtled, niimoodi läheb,” leiab animafilmide looja Rao Heidmets (59). “Ei ole nii, et teised määravad su asju. Ise pead võitlema ja suunama selles suunas, kui tead, kuhu tahad. |