Hele loomepaik

Greta Roosaaar

Muusik ja muusikapedagoog Katrin Mandel (44) on oma valgusküllases ja avaras Veskimöldre kodus elanud peaaegu üheksa aastat, luues seal oma kunsti ja puhates aegajalt kogu ülejäänud maailmast.

Hele loomepaik

Kui maja projekteerima hakati, oli Katrinil mitu mõtet, mis uues kodus endisest teisiti peaks olema. Ta ei tahtnud väga mahukat esikut, sest see tundus ruumi raiskamisena. Samuti ei soovinud liiga palju värvi. “Kui kõik on värviline, siis on raske sinna midagi sobitada ja detailidega muutusi luua. Kui taust on hele, siis vahetad padjad ära ja ongi kõik teistmoodi,” selgitab ta, sest “aeg-ajalt on ikka tunne, et tahad midagi enda ümber muuta. Heledad värvid annavadki selleks võimaluse”. Katrin usub, et kodu peab klappima sisemise minaga. Ajal, mil ta ise kandis kogu aeg musta, tundus, et kodu peaks värvidega seda tasakaalustama. Praegu on ta ise värvilisem ja kodu võibki seetõttu olla hele. Sisemus on muutunud ja sellega peab muutuma ka kodu.

Sümbioosi inimese ja kodu vahel peegeldab seegi, et kui kodu on segamini, siis on väga ebamugav olla. Katrin ei pea ennast pedandiks, aga suurt segadust ta ei salli. Asjad ei tohi vedeleda ja pilla-palla olla ruumis, kus kõige rohkem tegutsetakse. Kõige hubasem on siis, kui kodu on värskelt korda tehtud, hea toit valmis, võib diivanile heita ja lihtsalt mõnuleda. Selliseid hetki on tema elus aina rohkem. “Mul on üle aastate tunne, et tulen koju ja tajun ‒ mulle meeldib siin. Kogu aeg oli mingi kaduvuse tunne, aga ühel päeval tundsin, kui hea mul siin on! See tunne oli mul varemgi olnud, aga vahepeal kaotsi läinud.”