Isepäine Karin Luts

Mari-Liis Vanem

“Kunst on minu arvates mäng – elu käsitamine mängult. Olgu see dramaatiline mäng, tõsine mäng või lustiline mäng. Niipea kui kaob mäng kunstiteosest, ei ole olemas kunsti,” iseloomustas Eesti esimene tunnustatud naiskunstnik Karin Luts oma loomet, ehk isegi ka oma elu.

Isepäine Karin Luts

Seda tegi ta aastal 1933. Kunstniku loome on see, milles avaneb temast kõige avatum ja ausam pilt: kujutatud sümbolite varjus on lihtsam end avada. Kirjanikuna oma mõtteid kirja pannes ehmume tihti nende aususe ees, igavikulisuses. Kujutav kunst on salapärasem: vaataja ei taba pildil kohe autori kohalolu, ta peab süüvima, keskenduma, otsima ja seejuures teadvustama, et selles, mida ta leiab, ei saa kunagi kindel olla.

Karin Lutsu isikut tema loomest leida ei ole keeruline, autoportree on ta loomes tihti esinev ¾anr. Maalitud portree on avatum kui foto, sest tema ümber tiirleb portreteeritu sisemaailm, värvides kumab lisaks välisele ka sisemine. Kui seada Karin Lutsu autoportreed ajalisse järjekorda, leiame joonistuvat pildilise autobiograafia, mis lisaks säilinud päevikusissekannetele aitavad meil kunstnikku mõista.

Sõjakas kunstitudeng Pallasest

Karin Luts (1904‒1993) sündis Valgamaal. Tema isa Andres Luts oli musikaalne mees, kes lisaks näitemängule ja koorijuhtimisele töötas õpetajana ning hiljem pidas raamatupoodi. Kuid just noorelt tuberkuloosi surnud ema Julie Marie Luts-Gentalen oli see, kellelt Karin päris oma kunstiande. Lutsude perekond kolis Valgamaalt Pärnusse, kus Karin veetis enamiku oma lapsepõlvest. Kodust sai ta kaasa oskuse hinnata kõrgemalt kõigest muust just vaimset rikkust. Kunstnikutee ei alanud Karin Lutsul siiski Pärnus, vaid Tartus, Pallase kunstikoolis, mille ta lõpetas 1928. aastal. Tugevalt on Lutsu loomingut mõjutanud toonased õppejõud Konrad Mägi, Ado Vabbe, Rudolf Johannes Paris, Eduard Viiralt ja Nikolai Triik.