Õppides ja õpetades

Tiina Lang

Veel kaheksa aastat tagasi ei võinud Anu aimata, et Iisrael saab talle sama tähtsaks nagu on Eesti. “Lihtsalt õppisin heebrea keelt ja judaistikat,” nimetab Tartu Ülikooli õppejõud Anu Põldsam (34).

Õppides ja õpetades

“Olen ülimalt tänulik oma emale, kes on väärtustanud haridust ja rõhku pannud sellele, et ma ennast hariksin. Kõik muu tuleb alles pärast seda,” ütleb väikesest Pärnumaa külast pärit Anu, kuis selline suhtumine võimaldas ja samas innustas teda õppima, nii et juba 30aastaselt oli ta jõudnud doktorikraadini. “Ema elab mulle väga kaasa ja on mu üle uhke.” Õigupoolest soovitas Anule sobiliku eriala samuti ema, sest teades tütre humanitaarhuvisid, tundus sobilik olevat tudeerida Tartu Ülikoolis usuteadust. “Seal on kõik olemas: keeled, psühholoogia, ajalugu, sotsioloogia ja filosoofia,” selgitab Anu, tõdedes, et see valdkond pakub väga põhjalikku humanitaarharidust. “Mul ei olnud ka eelarvamust, et usuteadus oleks usklikkusega seotud. Ka mu perekond pole religioosse taustaga.” Selleks, et aru saada inimühiskonnast, kultuurist ja maailmas toimunust või toimuvast, on see õpe väga vajalik. “Usuteaduskond ei anna väga praktilist elukutset, küll aga oskuse iseseisvalt ja ka kriitiliselt mõelda, loetut analüüsida, esitada kriitilisi küsimusi, argumenteerida, esineda ... Need on väga vajalikud oskused ka igapäevaelus.”

 

Seega ei eelda usuteadus religioossust, mida arvama kiputakse, aga mis põhjusel valisite oma huvialaks judaistika?

Mind kütkestas usuteaduskonnas kohe algusest peale heebrea keel sedavõrd, et polnud  küsimustki, millega tegeleda. Nüüd, olles ise heebrea keele õpetaja, näen, et kõikidel ei ole keeleõppimiseks annet ja see võib päris vaevanõudev olla, sest usuteaduskonna teoloogia suunal on kohustuslik õppida piibli heebrea, vana-kreeka ja ladina keelt. Selleks, et üliõpilane oleks võimeline algtekstides orienteeruma.