Üleöö kirjanikuks

Tiina Lang

Võimalik, et Mari Sajo (47) poleks esimest ja sellele järgnevaid teisi romaane, mida raamatukogudes agaralt laenutatakse, kirjutanudki, kui ta endiselt Eestis elaks.

Üleöö kirjanikuks

Maril on ostetud kimp seeriapileteid, et saaks vajaduse korral hõlpsasti kiirlaevaga Helsingist Tallinna ja tagasi. Tund ja nelikümmend minutit ning taas ongi ta emakeelses keskkonnas, kust ta iseenesest ära ei ihanudki. “Töötasin keskhaiglas kliinilise logopeedina ega tahtnud ära minna, sest sama tööd ma Soomes teha ei oleks saanud. Mitte ainult keele pärast, vaid seal ei aktsepteeritud imelikel põhjustel minu Tartu Ülikooli diplomit,” selgitab Mari, kes oleks pidanud juba omandatud eriala õpinguid alustama otsast peale. Liiatigi meeldis talle elu Eestis väga. Vaid soomlasest abikaasa Jari oli justkui alaline proovireisija, kes sõitis igal nädalalõpul Tallinna oma naise ja poja juurde. Nii aastaid järjest. Kord küsinud Soome tolliametnikud, kui mees Helsingisse naasis, kas tal ikka tööluba on, sest aastate jooksul oli ta neile silma jäänud. “Ta käis nii tihti, et ametnikud pidasid teda eestlaseks, kes läks reedel pere juurde ja sõitis pühapäeval tagasi,” naerab Mari.

Kelle paberid te esitasite?

Ega naine söandanudki kohe kolida, vaid võttis eelnevalt paar proovikuud, et 2008. aasta jaanuaris lõplikult abikaasa kodumaale asuda. Mari meenutab vahejuhtumit, mis üht ametnikku hämmastas. “Elukohta registreerima minnes andsime oma paberid vanemale prillidega prouale, kes neid luges, kuid midagi ei öelnud. Vaatas siis mulle otsa, küsides: “Kelle paberid te mulle esitasite?” Saanud teada, et olime abiellunud juba mitme aasta eest, uuris tema, miks me kohe Soome ei kolinud. Vastasin ausalt, et mul oli Eestis nii hea elada, et ma ei tahtnud. Seepeale tõusis tädikene püsti, prillid läksid tal ka uduseks, sest ta polnud sellist asja vist varem näinud. “Selge, kirjad tulevad teile postiga koju,” ütles ta. Tema oli harjunud, et kui abiellutakse, kolitakse kohe Soome.”