Oskan edevust kantseldada!

Tiina lang

“Kõige tähtsam on: õpi õigesti mõtlema. Ühelt poolt on see sisetunne. Kui mingi asi käib sulle ikka vastu, siis tuleb sellest loobuda,” tõdeb laulja ja muusik Erich Krieger (54).

Oskan edevust kantseldada!

Milline sündmus lapsepõlvest, mis sind iseloomustab, sulle esimesena meenub?

Elasime Tallinna lähedal maal, Järvekülas. Sain vahel vitsa ka, kuigi mitte palju. Isa tahtis rohkem anda, aga ema kaitses. Olin päris kõvasti pahandust teinud, kiusanud väidetavalt naabritüdrukut, mu ema sõbranna tütart. Seepeale otsustas ka ema mulle vitsa anda, aga olin nii kärme poiss, et jooksin kiiresti eest ära kõrvenõgeste vahele – neid oli seal terve väli. Esimest korda tundsin oma suurt võimu selle üle, et vanemad ei saanud mind kätte. Keegi ei julgenud sinna tulla. Sain kõrvetada küll, aga olin jube kange. Pärast oli nadi olla, aga vaatasin: elus on asju, kui väga õigesti käituda või leida niisuguseid lahendusi, millega teised hakkama ei saa. See on üks esimesi tugevamaid mälestusi. Ma ei olnud enam tita, vaid umbes viieaastane. Juhtunu näitab mu iseloomu ja kangust. Seda on mu peres ka. Isa oli mul Poola päritolu sakslane ja ema Saaremaalt. Mõlemad olid kanged kujud, kes kohtusid Siberis. Ma ise olen sündinud Alma-Atas, kus oli väga suur sakslaste kogukond, sest Eestisse mu isa pärast Siberit sõita ei saanud. Mul oli minust kaheksa aastat vanem õde Erika, kes suri viieaastasena Venemaal kopsupõletikku, ja viis aastat vanem vend Julius, kes hukkus traagiliselt 1983. aastal, kui mina olin vene armees. Sõjaväest tagasi tulles sain alles aru, kelle ma kaotanud olin.

Olin vanemate lemmiklaps, keda ikka hellitati. Kui üks komm või apelsin oli üle, siis see anti mulle. Käisin Lehmjas, kus tegutses Sommerlingi-nimeline sovhoos, 8-klassilises koolis. Mõtlesin: kõik elavad normaalses kohas, kus bussid käivad, aga meil vaid neli korda päevas ja mina pean kolm kilomeetrit kooli vantsima. Hiljem käisin ka jalgrattaga, mida suuremad poisid tahtsid ära võtta.