Elustiililt maailmaparandaja?

Madli Zobel

Kuidas elada meie planeedil jätkusuutlikult ja tervislikult? Kas neid kahte eesmärki on võimalik saavutada või on nad kohati vastandlikud ja tuleb valida üks või teine?

Elustiililt maailmaparandaja?

Kui meile tuttaval nõukaajal oli asjadest alailma puudus, siis tänapäeva Eestis ja maailmas on kodud, poed ja asutused asju äärest ääreni täis. Ka looduse asemel võtavad ruumi prügimäed, mis koosnevad asjadest – ookeanides on nendest isegi uued saared tekkinud. Kui palju asju meil õnneks vaja läheb? Ja kui tervislik on meie asjade tootmise tagajärjel saastunud õhuga, istuv ning puhtast toidust kaugenenud eluviis üldse? Selle üle mõtisklevad inimesed, kes püüavad igapäevaseid valikuid tehes endast maha jätta võimalikult vähe jälgi.


Maarja: lapsorjade tööd ei toeta

“Säästlik tarbimine on minu jaoks loomulik olnud ilmselt niikaua, kui ma iseseisvalt “ostlemisega” tegelenud olen,” räägib Maarja Pild (37), hetkel kodune nelja lapse ema. Esialgu tulenes see küll pigem raha kokkuhoidmise soovist kui murest planeedi tervise ja oma tulevaste lastelaste elukeskkonna pärast. Jätkusuutlikkus ja endast võimalikult väikese ökoloogilise jalajälje maha jätmine on Maarjale muutunud aga järjest olulisemaks. Samuti tahab ta emana anda oma laste tervisele võimalikult tugeva vundamendi, et nad tuleksid toime kõige selle ebatervislikuga, millega elus kokku puutuvad – olgu selleks siis saastunud õhk, meie ümber levivad wifi-, mobiili- jm kiirgused või ka mässumeelse teismelise enda (rämps)toiduvalikud. Kohati toob see meid valiku ette, kas eelistada planeedi või oma pere tervist. “Argentinast pärit ökopuuvili ei sisalda küll kemikaalijääke, aga selle siia transportimine on ju suur keskkonnakoormus!” Samas teab Maarja, et pole see valik ka nii lihtne, et kaugelt toodud mahe on endale hea, planeedile halb, ja lähedalt pärit mittemahedaga on vastupidi. Intensiivpõllumajandus saastab ju päris arvestatavalt meie maad, põhjavett, mere-elustikku. “Erinevaid küsimusi on ju palju – kas mingi asi on toodetud sisuliselt orjatööga või toetan ma oma ostuga (väike)põllupidajate elujärge jne. Head valemit, mis poes käies alati toimiks, pole ma enda jaoks veel leidnud,” nendib naine. Õnneks on siiski ka valdkondi, kus ei pea valima enda, planeedi või teiste inimeste heaolu vahel. “Ilmselt on igaüks kuulnud, et kiirmoeketis müüdav teksapaar on Aasia lapsorjade õmmeldud, 80% kangast läheb detailide väljalõikamise käigus kaotsi ja kanga või valmistoote töötlemiseks kasutatav mürk pole ka kümnete pesukordade järel veel kandjale ohutu koguseni vähenenud,” räägib Maarja, kes seetõttu ostab riideid taaskasutuspoest või kannab suvel kodumaiseid linaseid rõivaid, olles niiviisi teinud heateo kõikide osapoolte tervisele.