Põhjala tantsiv tütar

Loone Ots

Meieni on Ella Ilbaku (1895–1997) tants jõudnud vaid peatunud hetkedena, kuigi ta tantsis end Euroopa ääremaadelt selle keskpunkti. Teda saatis globaalne edu.

Põhjala tantsiv tütar

Henrik Visnapuu nägi teda ja hakkas vaba tantsu eestvõitlejaks. 24. märtsil 1918 kirjutas ta luuletuse “Valge naine”, kus raamis oma paleuse maailmakultuuri tähtteoste ja imeliste vääriskividega. Ning kirjutas jälgede segamiseks lõppu paar stroofi oma tollase sõbratari Ene-Eo hellitusnimega.

Heino Eller nägi teda ja lõi talle ges-moll etüüdi, aga kohe selle järel veel teisegi pealkirjaga “La Fille du Nord” (“Põhjala tütar”). Edvardgrieglikult karge pala annab täpselt edasi adressaadi olemuse, mis rajanes kristliku ja idamaise filosoofia sümbioosil ning arusaamal inimesest kui kõrgema jõu iluinstrumendist.

Meieni on ta tants jõudnud vaid peatunud hetkedena. Mustvalged fotod näitavad nõtket keha, mis ühtviisi ilus nii istudes, seistes kui ka hüppel. 1920. aastail vannutab Henrik Vinsapuu korduvalt, et mõni Eesti kroonikafilm jäädvustaks selle naise nii erakordse kunsti. Asjata. Ent tantsitar, nagu tema elukutse Visnapuu sõnul kõlab, on juba muutunud legendiks, mis püsib meie päevini.

See naine on meie esimene elukutseline tantsijanna Ella Ilbak.