Mul ei ole iseendaga igav!

Tiina Lang, fotod: erakogu

“Mulle on väga oluline olnud mõtteviis: muuda mõtlemist ja kõik muutub, sest meid ümbritsev maailm on ju kokkuleppeline,” ütleb Eesti Draamateatri lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere.

Mul ei ole iseendaga igav!

Mis asjaolud on sind enim kujundanud?

Kõige rohkem on mind mõjutanud mu esimesed aastad maal vanaema-vanaisa juures – vanaisa suri samal päeval, kui sain kuueaastaseks. Need on ehitanud üles mu arusaamise maailmast ja eksistentsiaalse mudeli, kujundanud mu emotsionaalset vastuvõtlikkust, mõjutanud mõtteviisi. Maalt sain ma erilise rahulikkuse ja tasakaalukuse, mis on mind elus väga-väga palju aidanud. Ma ei ole kunagi äärmustesse kukkunud või langenud.

Maalt sain loodusetaju – valgused, varjud, lõhnad. Kaasnes üksiolemise kunst, sest olin seal päris palju üksinda. Palju siis vanaemal-vanaisal minu jaoks aega oli? Hommikul ärgati kell viis, hakati loomi talitama. Nii kolm korda päevas. Vahepeal vanaema õmbles, tal käis päris palju prouasid ja daamesid ning mõned härrased, kellele ta tegi kleidid, kostüümid ja mantlid...

Olen oma lastele ka maal olemise lõbu ja naudingut püüdnud pakkuda. Minu meelest on inimesele väga tähtis, et ta saab aru, kui pikk on näiteks päev või kui igav see võib olla. Seda on oluline tajuda, kui ta on tohutus igavuses kuuma päikese käes üksinda. Mida ta teeb selle ajaga ja kuidas selle täidab? Täidab ära vaimse vaakumi, mis tegelikult tekib. Teame ju seda südasuvist kella kolme-neljast aega, kus päike on õhu seisma pannud. Kärbes ka ei lenda. Mida sa teed ja kuidas selle aja ära täidad? Saad aru ka aastaaegade liikumisest ja sellest, kuidas toit saadakse ja mil moel see säilib, kui pole külmkappi. Mõistad, et kõik on sesoonne, näed elukaart sünnist surmani. Seda kõige rohkem loomade peal. On seapõrsas küll, aga ühel päeval on tal õhtu käes, siis on ta astjas, tehakse verivorsti ja soolapekki. Elust tervikuna arusaamine on maaelu sees, linnaelu on illusioon.

 

Käid ka praegu maal?

Ootan pikisilmi, millal maale saan, mu talukoht on seesama vanaema-vanaisa oma. Käin seal suurima rõõmuga, see on mulle energeetiline paik. Laen seal ennast, see rahustab mind. Mul on seal tohutult palju mälestusi, assotsiatsioone, ideid. Olen maal päris palju vaimset tööd teinud. Teen uksed-aknad lahti, kirjutan ja mõtlen, vahepeal teen pliidi alla tuld, käin õues jne.