Patriarhaalne Usbekistan

Inga Kuusik, foto: Pildipank 123

Kuigi Usbekistanis tegutsevad mehed ja naised enamasti lahus ning võib jääda mulje, et naised on alla surutud ja sõnaõiguseta, siis ei vasta see tõele. Nende sõna maksab vägagi, eriti kui tegemist on suguvõsa matriarhidega.

Patriarhaalne Usbekistan

Usbekistanis, kus elab üle 30 miljoni inimese, on perekond au sees nagu ka traditsioonid. Abiellumine on sisuliselt kohustuslik ja tavaline abiellumisiga varastes kahekümnendates. Kui laps pikemalt “ripakile” jääb, siis haarab suguvõsa ohjad enda kätte, korraldades ise elukaaslase valiku. Pruut ja peigmees kohtuvad ning kui midagi erakordset ei juhtu ehk kumbki neist pakutud partnerist kategooriliselt ei keeldu, ongi mõne kuu pärast pulmad, mida peetakse uhkelt ja põhjalikult. Viiesaja külalisega pulmapidu on pigem reegel kui erand, võetagu siis selleks kasvõi laenu. Peigmehe poolt peab kaasa tulema elamine ja pruudi poolt selle sisustus. Suurejoonelist laste paaripanekut loeb kogu suguvõsa oma pühaks kohuseks.

Loomulikult peab pruut olema süütu. Pärast pulmaööd uurib peigmehe suguvõsa auväärne naispool linu – kas ikka verejäljed on. Kuulda on küll üksikutest juhtudest, kus suur armastus on viinud süütuse enneaegse kaotuseni ning peigmees on siis pulmaööl endale sõrme lõiganud, et armastatu au päästa. Süütusereegli rikkumine võib vabalt viia kogu ürituse tühistamiseni...