Ta on rahul, ent mitte resigneerunud. Paar suve tagasi kolis Antti ka oma lapsepõlvelinna Haapsallu, mille tänavasillutis mäletab mitmete tema isapoolsete esivanemate jalajälgi. Vanalinna ühel krundil on aga alles nii vanavanavanemate kui ka vanaisa ehitatud maja, millest viimast Antti nüüd endale sobilikumaks ehitab. Õigupoolest sai ta vähem kui poole majakesest säilitada, sest seinad olid läbi. Ja kuigi põhiliselt on ametis olnud ehitusmees, siis lööb muusik meelsasti ka ise käed külge. “Kuigi mulle õpetas töövõtteid isa, siis kui tahad, õpid ka ise väga ruttu mingid asjad selgeks. Kõik algab tahtmisest,” nendib Antti, kes enamuse oma lapsepõlvest veetis sama hoovi peal. “Mul on siin väga hea olla, mul on selle kohaga tugevad seosed,” nendib ta, meenutades, kuis vanaema juures olla oli mõnus nagu jumala seljataga. Krundi nurgas oli liivahunnik, kus sai liivakastimänge mängida ja vanaemaga koos oli alati hästi huvitav.
Mis sind varases eas veel mõjutas? Kogu Haapsalu linn ja lossivaremed, kus mu vanaema suviti aeg-ajalt töötas, müües lossitorni pileteid. Käisin seal päevas nii mõnegi korra. Lossitornist avanev vaade pani huvi tundma ümbruskonna vastu. Minu isapoolne vanaema oli äärmiselt hea jutustaja, kes oskas igasugu asju väga hästi kirjeldada – mul jooksis kogu aeg justkui film silme ees. Tema jutustatud lood tekitasid huvi looduskatastroofide, laevahukkude jms, samuti Haapsalu ajaloo vastu, pannes mind uurima mitmesuguseid raamatuid. Loodusehuvi tuli ka vanematelt, sest me liikusime hästi palju ringi metsas ja mööda Eestit. Meri ja selle ääres käimine on mulle olnud laadimise kohaks. Kord, nii 10–11aastasena, läksin kevadisel ajal Paralepa tee alguses oleva paadisilla peale, kus mehed üritasid kala püüda. Oma õnge mul ei olnud, aga tahtsin ka õngitseda. Läksin suvalise onkli juurde: “Anna, ma proovin korra!” Viskasin õnge pumpsti sisse ja järgmisel hetkel oli suur haug otsas. Sel ajal oli vist haugipüüdmise keeld, aga mehed arvasid, et nii suurt kala ei hakka tagasi laskma. Kuidagi jope allääre sees vinnasin selle koju. Järgmisel päeval sõitsime Paidesse, viisin selle oma teisele vanaisale kingituseks. Hiljem oli üksinda või koos sõpradega õngitsemas käimine suhteliselt tavaline asi. | ||
“Mu unistus on täitunud: tahtsin lapsena muusikat teha, mängida bändis ja olla bändiliidri rollis. Esinen koos ühe Eesti parima lauljaga. Mida muud võiksin ma veel tahta?” sedastab muusik Antti Kammiste (49). |