Nevarite toidutavad

Ave Riisberg, fotod: Pildipank 123

“Kas sa oled täna juba riisi söönud?” “Jah, olen!”. Nii tervitavad teineteist nevarid – iidne rahvas, kes elab Himaalaja mäestiku jalamil Kathmandu orus ning kelle kunagist kuningriiki tänapäeval Nepalina tuntakse.

Nevarite toidutavad

Nevarid on Kathmandu orus elanud juba aegade algusest saati. Tuntuima budistliku legendi kohaselt sai kõik alguse, kui bodhisattva Manjushri tänase Kathmandu oru kohal olnud järve ümbritsevasse kaljusse püha mõõgaga avause raius ja järvest vee välja lasi. Seejärel asutas Manjushri linna nimega Manjupattan ning määras selle kuningaks Dharmakara. Seda tekkelugu toetavad ka tänapäevased geoloogilised uuringud, mis kinnitavad kunagise järve olemasolu ja annavad seletust sellest, miks Katmandu oru pinnas nõnda viljakas on. Manjupattani linna tuntakse tänapäeval Manjipana ning Manjushrit austatakse seal asuvas pühamus endiselt suure lugupidamisega.

Paljude rahvaste kultuuris on toidul tähtis osa, kuid nevarite jaoks hoopis eriline tähendus. Toit on kõige alus. Selle järgi, mida keegi sööb, võib aru saada tema kuuluvusest ühiskonda, usulistest veendumustest ning ka jõukusest. Toiduga on tihedalt seotud nevarite usulised ja kultuurilised rituaalid ning pühad. Nevarid jaotavad oma toidukorrad kolme suurde gruppi: igapäevased riisitoidud, lõunaeine ja pidusöögid.

Toitu võetakse parema käega

Igapäevast riisitoitu süüakse kaks korda päevas, hommikul ja õhtul. See koosneb harilikult keedetud riisist, läätsesupist ning aed- ja juurviljadest. Rikkamad nevarid võivad endale vahel selle toidukorra ajal ka pisut liha lubada.

Lõunaeineks pakutakse praetud riisihelbeid, mida süüakse röstitud ning karriga segatud sojaubade, hapendatud sinepilehtede või karrikartulitega. Kui võimalik, võetakse kõrvale ka pisut liha ja õlut. Kui hommiku- ja õhtusööki süüakse harilikult koduses köögis vaikimisi, siis lõunasööki pigem koos teistega, juttu vestes, isegi nalja visates. Kiire töö ajal – näiteks saaki koristades, kui pole aega koju einestama minna, süüakse lõunat otse põllul.

Nevarid söövad kätega ning see, kes ja kuidas toitu puutub, on ülitähtis. Kuna vasakut kätt peetakse räpaseks, tohib toitu võtta vaid parema käega. Kord huuli puudutanud sööki peetakse saastunuks, seetõttu murtakse leiba just parajate suutäite kaupa, mitte ei ampsata nagu meil kombeks on. Ka iseenese huuli kord puutununa on toit juba räpane. Õlu ja muud alkohoolsed joogid on juba oma olemuselt rikutud, seetõttu juuakse neid pudelist või jooginõust. Vesi aga peab olema puhas ja selle tagamiseks kallatakse vett suhu, mitte ei rüübata.