Liibanoni suurimaks vaatamisväärsuseks on üheksakilomeetrised stalaktiidikoopad, pealinnas kohtab märke nii Rooma kui ka Foiniikia tsivilisatsioonist, kooliealistest lastest enamik õpib erakoolides. Aga see on ka ainuke riik maailmas, mis on viie aastaga vastu võtnud poolteist miljonit põgenikku.

Paljude eestlaste jaoks võib Liibanon seostuda vaid seitsme Eesti jalgratturi rööviga aastal 2011. Samuti võivad teadjamad märkida, et viimane sõda lõppes riigis alles kümme aastat tagasi ehk 2006. aastal, kuid vihaseid kokkupõrkeid toimub seal siiani. Tõenäoliselt ei teata aga palju Liibanoni argipäevast, mis on üha rohkem ja rohkem seotud riiki vastu võetud põgenike olukorraga. Tolm ja ärevusest kuum õhk Põgenikelaagritest ei saa kunagi rääkida ühes kontekstis. Olgugi et mõned vanemad laagrid on seal asunud juba 1948. aastast, kui palestiinlased iisraellaste eest üle piiri pagesid, ei ole toonased laagrid võrreldavad viimase viie aasta jooksul tekkinutega. Esiteks on vanemaid olgugi et laagreid arvuliselt vähem ja teiseks meenutavad need pigem väga tihedalt asustatud kõrgete korruselamutega küla. Uuemate laagrite ehitusmaterjaliks on aga kile, metallijäägid ja kõik muu, mida prügi hulgast on võimalik leida. Samuti tervitavad uuemates, enamuses süürlastega asustatud laagrites külalisi tolmused teed, kõikjal palli mängivad lastekambad ja ärevusest kuum õhk, samas kui vanemates palestiinlaste laagrites on elu juba oma ilus ja valus pigem paika loksunud ning välismaalane ei pruugi tihti arugi saada, et on sattunud põgenike hulka. Üks on aga mõlemat tüüpi laagrites sama – ärevus. Tavaliselt elavad põgenikud tugevalt kokkuhoidvate kogukondadena ning võõras tuntakse ruttu ära. See ei tähenda alati, et võõras kohe minema aetakse või araablaste külalislahkus sõja tõttu kuhugi kadunud oleks. Lihtsalt hirm on see, mis Lähis-Ida niigi sooja õhku veel kuumemaks kipub kütma ning hirm on teatavasti miski, mis meie maailmas hetkel võimust kipub võtma. Kitsekari ja mobiililevi Laagri argipäev on aga meie argipäevale sarnasem, kui me arvata oskamegi. Pered ärkavad koos ja söövad koos hommikusööki – meie võileibu asendavad küll vanaemade poolt tehtud lapikud suurleivad hummusega ja caffè lattet kirbelt kange Araabia kohv kardemoniga. Seejärel lähevad pereisad kas tööle või põllule – suur osa Süüria meestest on leidnud rakendust teetöödel, sest Liibanonis on levinud stereotüüp, et süürlased on suurepärased infrastruktuuride ehitamisel ja eks see vastab paljuski tõele –, naised asuvad aga tegema koduseid töid, mis tähendab pesu pesemist, toidutegu ja muud tavapärast. Lapsed jäävad ootama, millal saabub aeg koolibussile minna. Hommikul nad kooli ei lähe, sest Liibanoni lastega nad samal ajal koolis ei käi. Pingete ärahoidmiseks algab nende koolivahetus hoopis päeval kell kolm ja lõpeb õhtul kuue paiku. Erinevus meie argipäevast seisab selles, et pered ei ela oma elu mitte turvaliste koduseinte vahel, vaid hädiselt koos püsivates hüttides, milliseid on erinevates laagrites kokku paarist sajast kuni mitmekümne tuhandeni. Loomulikult puuduvad sellistes elamutes meile arusaadavad mugavused – toimiv kanalisatsioon, konditsioneer (suvel võib Liibanoni välistemperatuur tõusta kuni 40 kraadini, mis “kilekasvuhoonetes” elades ei ole just meeldiv) ja alaliselt toimiv elektrivõrk. Mitte kõik pagulased ei ela ühtemoodi. Leidub peresid, kelle elamises on olemas satelliidipann, et telerist väliskanaleid vaadata, ning paljude põgenike käes on telefonid, mille kaudu internet on igapäevaselt kättesaadav nagu meilgi. Kuid seda luksust ei jagu paljudele ja üldiselt kehtib printsiip, et kes oli enne põgenemist rikas, on nüüd keskmiselt vaene, ja kes oli enne vaene, on nüüdseks kas hukkunud või elab rentslis almustest. Surnud ring Inimesi on laagrites igasuguseid, põgenike hulgas on näha samasugune ühiskonna ristlõige nagu meie oma tänavatelgi. On neid, kes püüavad unustada koledaid mälestusi sellest, kuidas pereliikmed Aleppos pommirahe all hukkusid, ja oma järelejäänud eluga midagi ette võtta. On ka inimesi, kes leiavad, et ainus võimalus edasi elada on kätte makstes. Ühine on kahel poolel üks – mõlemad tahavad tagasi kodumaale. Paguluses elatud aeg on justkui elu viieks, kümneks või tont teab mitmeks aastaks pausile panek. Hakkama tuleb saada nendes oludes ja nende vahenditega, mis hetkel kasutada on. Nii võib kohata laagrite juurde ehitatud abikeskustes, kus põgenikel on võimalik muu hulgas ka tasuta või odavat arstiabi saada, endisi kirurge ja õpetajaid, kes nüüd õpivad ümber juuksuriteks ja IT-tehnikuteks, kuna sõjas saadud füüsilised või vaimseid vigastused ei luba neil enam endistes ametites jätkata. Liibanoni suurimaks vaatamisväärsuseks on üheksakilomeetrised stalaktiidikoopad, pealinnas kohtab märke nii Rooma kui ka Foiniikia tsivilisatsioonist, kooliealistest lastest enamik õpib erakoolides. Aga see on ka ainuke riik maailmas, mis on viie aastaga vastu võtnud poolteist miljonit põgenikku. web hosting services top

Kontrastid põgenikelaagris

Tekst ja fotod: Barbara Lehtna

Liibanoni suurimaks vaatamisväärsuseks on üheksakilomeetrised stalaktiidikoopad, pealinnas kohtab märke nii Rooma kui ka Foiniikia tsivilisatsioonist, kooliealistest lastest enamik õpib erakoolides. Aga see on ka ainuke riik maailmas, mis on viie aastaga vastu võtnud poolteist miljonit põgenikku.

Kontrastid põgenikelaagris

Paljude eestlaste jaoks võib Liibanon seostuda vaid seitsme Eesti jalgratturi rööviga aastal 2011. Samuti võivad teadjamad märkida, et viimane sõda lõppes riigis alles kümme aastat tagasi ehk 2006. aastal, kuid vihaseid kokkupõrkeid toimub seal siiani. Tõenäoliselt ei teata aga palju Liibanoni argipäevast, mis on üha rohkem ja rohkem seotud riiki vastu võetud põgenike olukorraga.

Tolm ja ärevusest kuum õhk

Põgenikelaagritest ei saa kunagi rääkida ühes kontekstis. Olgugi et mõned vanemad laagrid on seal asunud juba 1948. aastast, kui palestiinlased iisraellaste eest üle piiri pagesid, ei ole toonased laagrid võrreldavad viimase viie aasta jooksul tekkinutega. Esiteks on vanemaid olgugi et laagreid arvuliselt vähem ja teiseks meenutavad need pigem väga tihedalt asustatud kõrgete korruselamutega küla. Uuemate laagrite ehitusmaterjaliks on aga kile, metallijäägid ja kõik muu, mida prügi hulgast on võimalik leida. Samuti tervitavad uuemates, enamuses süürlastega asustatud laagrites külalisi tolmused teed, kõikjal palli mängivad lastekambad ja ärevusest kuum õhk, samas kui vanemates palestiinlaste laagrites on elu juba oma ilus ja valus pigem paika loksunud ning välismaalane ei pruugi tihti arugi saada, et on sattunud põgenike hulka.

Üks on aga mõlemat tüüpi laagrites sama – ärevus. Tavaliselt elavad põgenikud tugevalt kokkuhoidvate kogukondadena ning võõras tuntakse ruttu ära. See ei tähenda alati, et võõras kohe minema aetakse või araablaste külalislahkus sõja tõttu kuhugi kadunud oleks. Lihtsalt hirm on see, mis Lähis-Ida niigi sooja õhku veel kuumemaks kipub kütma ning hirm on teatavasti miski, mis meie maailmas hetkel võimust kipub võtma.

Kitsekari ja mobiililevi

Laagri argipäev on aga meie argipäevale sarnasem, kui me arvata oskamegi. Pered ärkavad koos ja söövad koos hommikusööki – meie võileibu asendavad küll vanaemade poolt tehtud lapikud suurleivad hummusega ja caffè lattet kirbelt kange Araabia kohv kardemoniga. Seejärel lähevad pereisad kas tööle või põllule – suur osa Süüria meestest on leidnud rakendust teetöödel, sest Liibanonis on levinud stereotüüp, et süürlased on suurepärased infrastruktuuride ehitamisel ja eks see vastab paljuski tõele –, naised asuvad aga tegema koduseid töid, mis tähendab pesu pesemist, toidutegu ja muud tavapärast. Lapsed jäävad ootama, millal saabub aeg koolibussile minna. Hommikul nad kooli ei lähe, sest Liibanoni lastega nad samal ajal koolis ei käi. Pingete ärahoidmiseks algab nende koolivahetus hoopis päeval kell kolm ja lõpeb õhtul kuue paiku.

Erinevus meie argipäevast seisab selles, et pered ei ela oma elu mitte turvaliste koduseinte vahel, vaid hädiselt koos püsivates hüttides, milliseid on erinevates laagrites kokku paarist sajast kuni mitmekümne tuhandeni. Loomulikult puuduvad sellistes elamutes meile arusaadavad mugavused – toimiv kanalisatsioon, konditsioneer (suvel võib Liibanoni välistemperatuur tõusta kuni 40 kraadini, mis “kilekasvuhoonetes” elades ei ole just meeldiv) ja alaliselt toimiv elektrivõrk.

Mitte kõik pagulased ei ela ühtemoodi. Leidub peresid, kelle elamises on olemas satelliidipann, et telerist väliskanaleid vaadata, ning paljude põgenike käes on telefonid, mille kaudu internet on igapäevaselt kättesaadav nagu meilgi. Kuid seda luksust ei jagu paljudele ja üldiselt kehtib printsiip, et kes oli enne põgenemist rikas, on nüüd keskmiselt vaene, ja kes oli enne vaene, on nüüdseks kas hukkunud või elab rentslis almustest.

Surnud ring

Inimesi on laagrites igasuguseid, põgenike hulgas on näha samasugune ühiskonna ristlõige nagu meie oma tänavatelgi. On neid, kes püüavad unustada koledaid mälestusi sellest, kuidas pereliikmed Aleppos pommirahe all hukkusid, ja oma järelejäänud eluga midagi ette võtta. On ka inimesi, kes leiavad, et ainus võimalus edasi elada on kätte makstes. Ühine on kahel poolel üks – mõlemad tahavad tagasi kodumaale.

Paguluses elatud aeg on justkui elu viieks, kümneks või tont teab mitmeks aastaks pausile panek. Hakkama tuleb saada nendes oludes ja nende vahenditega, mis hetkel kasutada on. Nii võib kohata laagrite juurde ehitatud abikeskustes, kus põgenikel on võimalik muu hulgas ka tasuta või odavat arstiabi saada, endisi kirurge ja õpetajaid, kes nüüd õpivad ümber juuksuriteks ja IT-tehnikuteks, kuna sõjas saadud füüsilised või vaimseid vigastused ei luba neil enam endistes ametites jätkata.

Liibanoni suurimaks vaatamisväärsuseks on üheksakilomeetrised stalaktiidikoopad, pealinnas kohtab märke nii Rooma kui ka Foiniikia tsivilisatsioonist, kooliealistest lastest enamik õpib erakoolides. Aga see on ka ainuke riik maailmas, mis on viie aastaga vastu võtnud poolteist miljonit põgenikku.
Kontrastid põgenikelaagris
easy to use best web hosting companies solutions provided by best hosting companies uk with reasonable time websites design, for website hosting in UK you may want to look at list web hosting best top 5 uK present some choices, which offer topping quality web hosting in UK. top website hosting review hosting web best service quality becomes good web hosting great solutions for your needs. which web hosting is best good recommend top review of best web hosting top suggest good web hosting provider hea teada kodulehe valmistamine aara.ee ja lisaks tasub kodulehe tegemise kohta lugeda kodulehe valmistamine
Kontrastid põgenikelaagris
MAAILM

 


© Copyright

Ajakiri Mari on autorikaitse objekt ning selles avaldatud materjalide kasutamine ilma väljaandja kirjaliku nõusolekuta on keelatud.

  

 

Rubriigid               

Naised ja elu

Mood ja ilu

Heaolu ja tervis

Söök-jook

Elustiilirubriik

Toimetus   

Ajakiri Mari

Tellimisest

Reklaam

Kontaktandmed

Võta ühendust

Kontakt

Ajakiri Mari

671 21 30

Merivälja tee 1

OÜ Marikiri