“Meil kiputakse muusikaga seostama võltspühadust,” leiab mitmetes bändides klaverit ja klahvpille mängiv Margus Kappel (60). “See on mind alati ärritanud. Muusikat võiks loomulikult võtta.”

Kui oluline roll on teie elus olnud juhustel? Väga suur. Sul võib olla andekus, töötahe, visadus, aga sul peab olema õnne. Seda kahjuks raha eest ei saa. Sõltub, kuidas kellelgi on vedanud. Juhus ongi põhiline tegija, aga muidugi pead selleks valmis olema. Seepärast ongi tore elada, et me ei tea, mis edasi tuleb. Kui teaksime, siis oleks kuratlikult igav. Seda, mis juhtuma hakkab, ei mõtle sa ise kunagi välja, elu on kõige suurem kirjanik. Teatud määral saab valida ja tänapäeva infouputuse juures me peamegi seda tegema, aga nagu öeldakse: tuleb olla õigel ajal õiges kohas.   Millal te muusikaga tegelema hakkasite? Meile sattus külla üks Nõmme muusikakoolis klaverit õpetav peretuttav, kes mu vanematele ütles: pange poiss klaverit õppima. Võisin olla viieaastane, aga sain septembris kohe kuueseks. Ma kordasin ikka mitu korda klassi: olin haige ja ei viitsinud harjutada ka. Meil oli muusikute pere, isa oli Toomkiriku organist. Oleksin võinud samuti midagi muud õppida, aga kõik läks loomulikku rada. Muusikaõpe ei olnud odav lõbu, koolis oli õppemaks ja ühiskond aitas ju igati kaasa, et kõik “kultuse teenrid” elaksid vaesuse piiril. Kui keegi tuleb rääkima usuvabadusest, siis mind ajab see kõigepealt vihale ja siis naerma.   Millised põhimõtted kodust kaasa saite? Meil oli õega esimese vabariigi aegne kasvatus. Raudselt, ei mingit nalja. Kommunismijura läks meie perest teadlikult mööda. Juba väikesest peale oli selge, mis jamps see oli. Käisin oma isaga koos pangas tulumaksu maksmas, mis oli tal tema väikese palga puhul tavalisega võrreldes kolme-neljakordne. Ma ei saa öelda, et olen moraalsem kui minu põlvkonnakaaslased, loomulikult mitte, aga meilt nõuti kodus elementaarset viisakust teiste inimeste vastu ja nõukogulikku labasust igatepidi tauniti. Ainuke mõistlik tegevus nõukogude ajal tunduski mulle olevat bänditegemine. See oli nagu vaba asi, kus ei saanud eriti midagi ette kirjutada. Tahtsin seda teha juba keskkooliajast saadik. Isa kiituseks võin öelda, et ta ei öelnud ühtegi halba sõna, kui ma hakkasin rokkbändi tegema. Ta oli väga tolerantne ja haritud mees. Kui vanemad on intelligentsed inimesed, siis saavad nad aru, et noortel on oma arusaamine. Minu isa oli sündinud aastal 1907 ning lõpetanud konservatooriumi oreli ja kompositsiooni alal August Topmani juures. Kuskil aastal 1975 panin ma grammofonile mängima Yesi plaadi “Close to the Edge”, progeroki tippalbumi, mis on korralik muusika. Isa kuulas, öeldes, et saab aru – see on hea, aga milleks elekter? See oli kogu kriitika. Ta sai aru, et meil oli muusika esiplaanil ja selle taga on muud ka, kui lihtsalt naiste tagaajamine ja õllejoomine. Haridus tuli muidugi saada ja ma olen tänulik oma õpetajale Ada Kuuseoksale, kes hoidis mind konservatooriumis, et ma lolli peaga seda pooleli ei jätnud. Pärast konservatooriumi lõppu kutsus kadunud Uno Naissoo mu 1980. aastal kohe Otsa muusikakooli estraadiosakonda tööle. Mul on elus väga vedanud. Palju kordi, tänu taevale. Õpetasin seal päris mitu aastat, aga poisid olid ka parajad viilid. Aga kuna ma ise olin kõige hullem viil, siis minuga need nipid läbi ei läinud, nägin need kuradid kohe läbi. Mida ise oskan, seda olen jõudumööda eluaeg õpetanud, teoreetilist juttu mulle ajada ei meeldi. Õpetades on oluline, et ise seda asja oskad. Ma ei tea, kui hea pedagoog ma olen, aga nüüd olen juba teist aastat Gustav Adolfi Gümnaasiumis, kuigi vandusin, et ei hakka enam kunagi õpetama. Õpetan praktilisi asju, mida ma ise jagan. Briti filminäitleja Roger Moore kunagi ütles, et need, kes ei oska näidelda, hakkavad õpetama, ja kes õpetada ei oska, kriitikuteks. Eks muusikas on umbes samamoodi. Pead seda asja teadma ja mingid alused andma, sest baasteadmised peavad olema. “Meil kiputakse muusikaga seostama võltspühadust,” leiab mitmetes bändides klaverit ja klahvpille mängiv Margus Kappel (60). “See on mind alati ärritanud. Muusikat võiks loomulikult võtta.” web hosting services top

Mitme bändi mees

Tiina Lang, fotod: erakogu

“Meil kiputakse muusikaga seostama võltspühadust,” leiab mitmetes bändides klaverit ja klahvpille mängiv Margus Kappel (60). “See on mind alati ärritanud. Muusikat võiks loomulikult võtta.”

Mitme bändi mees

Kui oluline roll on teie elus olnud juhustel?

Väga suur. Sul võib olla andekus, töötahe, visadus, aga sul peab olema õnne. Seda kahjuks raha eest ei saa. Sõltub, kuidas kellelgi on vedanud. Juhus ongi põhiline tegija, aga muidugi pead selleks valmis olema. Seepärast ongi tore elada, et me ei tea, mis edasi tuleb. Kui teaksime, siis oleks kuratlikult igav. Seda, mis juhtuma hakkab, ei mõtle sa ise kunagi välja, elu on kõige suurem kirjanik. Teatud määral saab valida ja tänapäeva infouputuse juures me peamegi seda tegema, aga nagu öeldakse: tuleb olla õigel ajal õiges kohas.

 

Millal te muusikaga tegelema hakkasite?

Meile sattus külla üks Nõmme muusikakoolis klaverit õpetav peretuttav, kes mu vanematele ütles: pange poiss klaverit õppima. Võisin olla viieaastane, aga sain septembris kohe kuueseks. Ma kordasin ikka mitu korda klassi: olin haige ja ei viitsinud harjutada ka. Meil oli muusikute pere, isa oli Toomkiriku organist. Oleksin võinud samuti midagi muud õppida, aga kõik läks loomulikku rada. Muusikaõpe ei olnud odav lõbu, koolis oli õppemaks ja ühiskond aitas ju igati kaasa, et kõik “kultuse teenrid” elaksid vaesuse piiril. Kui keegi tuleb rääkima usuvabadusest, siis mind ajab see kõigepealt vihale ja siis naerma.

 

Millised põhimõtted kodust kaasa saite?

Meil oli õega esimese vabariigi aegne kasvatus. Raudselt, ei mingit nalja. Kommunismijura läks meie perest teadlikult mööda. Juba väikesest peale oli selge, mis jamps see oli. Käisin oma isaga koos pangas tulumaksu maksmas, mis oli tal tema väikese palga puhul tavalisega võrreldes kolme-neljakordne. Ma ei saa öelda, et olen moraalsem kui minu põlvkonnakaaslased, loomulikult mitte, aga meilt nõuti kodus elementaarset viisakust teiste inimeste vastu ja nõukogulikku labasust igatepidi tauniti.

Ainuke mõistlik tegevus nõukogude ajal tunduski mulle olevat bänditegemine. See oli nagu vaba asi, kus ei saanud eriti midagi ette kirjutada. Tahtsin seda teha juba keskkooliajast saadik. Isa kiituseks võin öelda, et ta ei öelnud ühtegi halba sõna, kui ma hakkasin rokkbändi tegema. Ta oli väga tolerantne ja haritud mees. Kui vanemad on intelligentsed inimesed, siis saavad nad aru, et noortel on oma arusaamine. Minu isa oli sündinud aastal 1907 ning lõpetanud konservatooriumi oreli ja kompositsiooni alal August Topmani juures. Kuskil aastal 1975 panin ma grammofonile mängima Yesi plaadi “Close to the Edge”, progeroki tippalbumi, mis on korralik muusika. Isa kuulas, öeldes, et saab aru – see on hea, aga milleks elekter? See oli kogu kriitika. Ta sai aru, et meil oli muusika esiplaanil ja selle taga on muud ka, kui lihtsalt naiste tagaajamine ja õllejoomine.

Haridus tuli muidugi saada ja ma olen tänulik oma õpetajale Ada Kuuseoksale, kes hoidis mind konservatooriumis, et ma lolli peaga seda pooleli ei jätnud. Pärast konservatooriumi lõppu kutsus kadunud Uno Naissoo mu 1980. aastal kohe Otsa muusikakooli estraadiosakonda tööle. Mul on elus väga vedanud. Palju kordi, tänu taevale. Õpetasin seal päris mitu aastat, aga poisid olid ka parajad viilid. Aga kuna ma ise olin kõige hullem viil, siis minuga need nipid läbi ei läinud, nägin need kuradid kohe läbi. Mida ise oskan, seda olen jõudumööda eluaeg õpetanud, teoreetilist juttu mulle ajada ei meeldi. Õpetades on oluline, et ise seda asja oskad. Ma ei tea, kui hea pedagoog ma olen, aga nüüd olen juba teist aastat Gustav Adolfi Gümnaasiumis, kuigi vandusin, et ei hakka enam kunagi õpetama. Õpetan praktilisi asju, mida ma ise jagan. Briti filminäitleja Roger Moore kunagi ütles, et need, kes ei oska näidelda, hakkavad õpetama, ja kes õpetada ei oska, kriitikuteks. Eks muusikas on umbes samamoodi. Pead seda asja teadma ja mingid alused andma, sest baasteadmised peavad olema.

“Meil kiputakse muusikaga seostama võltspühadust,” leiab mitmetes bändides klaverit ja klahvpille mängiv Margus Kappel (60). “See on mind alati ärritanud. Muusikat võiks loomulikult võtta.”
Mitme bändi mees
easy to use best web hosting companies solutions provided by best hosting companies uk with reasonable time websites design, for website hosting in UK you may want to look at list web hosting best top 5 uK present some choices, which offer topping quality web hosting in UK. top website hosting review hosting web best service quality becomes good web hosting great solutions for your needs. which web hosting is best good recommend top review of best web hosting top suggest good web hosting provider hea teada kodulehe valmistamine aara.ee ja lisaks tasub kodulehe tegemise kohta lugeda kodulehe valmistamine
Mitme bändi mees
NÜÜD TEISITI

 


© Copyright

Ajakiri Mari on autorikaitse objekt ning selles avaldatud materjalide kasutamine ilma väljaandja kirjaliku nõusolekuta on keelatud.

  

 

Rubriigid               

Naised ja elu

Mood ja ilu

Heaolu ja tervis

Söök-jook

Elustiilirubriik

Toimetus   

Ajakiri Mari

Tellimisest

Reklaam

Kontaktandmed

Võta ühendust

Kontakt

Ajakiri Mari

671 21 30

Merivälja tee 1

OÜ Marikiri