Mis on oluline?

Tiina Lang, fotod: erakogu

“Naisena Indias elada ei ole kerge, kui pole oma väljakutset. See annab mulle mõtte ja suuna,” avaldab orgaanilise kangaga tegelev Minni Riar (38), kelle elustiil Indias elades on muutunud veelgi minimalistlikumaks, kui see varem oli.

Mis on oluline?

Novembris, kõige pimedamal kaamoseajal, otsustas Minni koos kaheksa-aastase poja ja kuueaastase tütrega päikeselisest Indiast Eestisse lennata. Tundis, et peab poja Tartus Waldorfkooli panema, sest polnud rahul India koolisüsteemiga, kus õppemaksud eliitkoolides on kõrged nagu Ameerikas. Ta eelistaks pigem koduõpet, kui leiaks sobiliku õpetaja, mis lubaks ka paindliku elustiiliga jätkata. Lisaks oli tal vaja laduda kindlamat vundamenti oma ettevõttele. Minnil on kaks kodukohariiki, üks ei välista teist. “Tore oleks muidugi kogu aeg abikaasaga koos elada, aga kui on vaja eraldi olla, siis on vaja. Suhtleme WhatsAppi vahendusel, väga mugav.”

Õigupoolest on Minni gümnasistina elanud kaks aastat Norras ja pärast ülikooli neli aastat Hollandis, enne kui ta Indiasse vabatahtlikuks läks. Tallinnas ülikoolis ärijuhtimise eriala lõpetanuna ja Hollandis Philips Medical Systemsis töötades mõistis ta, et töö korporatiivses ettevõttes talle siiski ei sobi – seal oli palju hierarhiat ja võimalust ise otsustada imevähe. “Läksin Indiasse uurima, kuidas töötab majanduslik kontseptsioon “püramiidi põhi”,” ütleb Minni, selgitades, et “uurisin väikestes kogukondades, mida neil tegelikult vaja on. Töötasin vabatahtlikuna kahe projektiga, millest üks oli Indian School of Businessi ülikoolis ja teine tegeles lapstööjõuga ehk peredega, kus vanemad lapsi kooli ei pannud.”

Muuhulgas kohtas Minni seal oma hindust IT-alal töötavat meest Nandi, kellega nad 2007. aastal abiellusid. Indiapärased pulmad peeti Punjabis mägede jalamil. “Pooltest asjadest, mis seal toimus, ei saanud ma aru,” julgeb naine nüüd naerdes tunnistada, sest India kultuuri ja traditsioone ta veel kuigi hästi ei tundnud. “Nüüd räägin ka hindi keelt.” Minni meenutab abikaasa soovitust: kui tahad hindi keelt õppida, siis pead õppima kirjutama. “Mõtlesin, et seda ma küll ei viitsi, aga kui me külla elama asusime, tundsin, et mul on hindi keele oskust vaja. Saan ka mehe sugulastega paremini suhestuda. Hakkasingi laste kõrvalt kirjutamist õppima ja sain aru, kuidas tähed koos kõlavad. Seeläbi paranes tugevalt mu hääldus.”