Vanast uus

Tiina Lang; fotod: Sirje Sinisoo, erakogu

Loobunud palgatööst, pühendus Tuuliki Peil (53) koos gümnasistist tütre Irisega ühisele elustiili kaubamärgile Ionic2, mis valmib peamiselt second hand poodidest hangitud materjalidest.

Vanast uus

“Minu ema õde, tädi Aino, elas Lääne-Berliinis. Oli sisekujundaja, hästi heal järjel ja väga edev, kellel oli üüratult suur garderoob, kingi oli tal juba paar-kolmsada,” meenutab Tuuliki, kel oli võimalust tädi ka Saksamaal külastada ja tema tavatult suurest riidemaaniast, mis aastatega ei kahanenud, osa saada. “Tal oli naaritsa, leopardi jt loomade nahkadest kasukaid juba oma viisteist tükki.” Kaubalagedal Vene ajal, kui midagi saada ei olnud, saatiski tädi oma õele ja tema tütrele hulgaliselt enda riideid, mida oli ühe hooaja kandnud. “Need olid ostetud disainerpoodidest ja mõned olid sellised, mida ta polnud kordagi selga pannud.” Peened kaubamärgid polnud suletud ühiskonnas kasvanule küll samavõrd kõnekad kui praegu, ent kontrastid meie kaubavõrgus pakutuga pimestasid. “Sain väga häid riideid, mida ma kogu aeg ümber õmblesin,” jutustab Tuuliki, kelle emagi tütrele, kui ta veel laps oli, õe asjadest toredaid hilpe tegi. Teismelisena juba ise õmblema hakates ja tädi superkvaliteetseid riideid lahti harutades nägi ta ühtlasi, mismoodi need olid õmmeldud. “Riideid koost lahti võttes õppisin jube palju, kuidas midagi oli tehtud. Sellest ajast see juur minu sisse jäigi,” leiab Tuuliki, kelle kireks on luusida mööda erinevaid taaskasutuspoode, et avastada sealt erilisi ja kvaliteetsest materjalist esemeid, mida saaks ümber disainida ja õmmelda. Kuigi Tuuliki on õppinud Eesti Humanitaarinstituudis filosoofiat ja teoloogiat, on ta terve elu tegelenud kunsti- ja moeprojektidega. “Need on mind toitnud. Kui algas masuaeg ja mu senised tellijad kukkusid ära, siis vahetasin ametit. Õppisin noorsootööd ja olin noorsootöötaja. Ent kui mu tütar Iris sai suureks, siis ta ütles: “Ema, hakka ikka tegelema sellega, mis sulle meeldib! Teeme koos oma firma.”