Turvatunne iseendas

Tiina Lang, fotod: Annika Erik

Olla kontaktis iseendaga. Teada, kes ta on, mida teeb, tahab, loob, tarbib ja endast maha jätab. See on muusikust näitlejale ja lavastajale Loore Martmale (31) oluline. Niisamuti nagu tasakaal, mida ta hoida püüab.

Turvatunne iseendas

Hommikul tõustes paneb Loore pliidi alla tule. “Nii mõnus!”, ja päeva edenedes võtab kätte trompeti. Mängib ja harjutab kaua tahab, tundmata, et äkki see võiks naabreid segada, sest neid lihtsalt ei ole. On lumised puud ja nende kerge võbelus tuules. Pea terve jaanuari on ta veetnud vanaisast tühjaks jäänud majas väikeses külas Viljandimaal, kus ta elas ka oma esimese eluaasta, sõites sealt täitma töiseid kohustusi. “Muidu elan ma ikkagi Tallinnas, Kalamajas on väike üüripesa,” nimetab Loore, olemata sugugi kindel, millisesse linna või kohta ta pikemaks kolida võiks. Pigem tunneb ta, et vabakutselisena ei pea olema seotud ühegi kindla linnaga. “Olen avatud erinevatele pakkumistele. Imetlen oma isa, kes on töötanud ühes kohas 42 aastat, aga minu tänase maailmapildiga see kokku ei lähe, et elan ja olen ühes kohas nii kaua. Minu põlvkonna inimesed elavad täna ühes linnas, siis ostavad elamise hoopis teise kohta, müüvad selle maha ja alustavad jälle üürielu,” kirjeldab Loore klammerdumisvaba hoiakut. Tema turvatunne on ta enda sees. “Olen selle saanud reisides. Reisin alati üksi – see on minu viis. Olen aru saanud, et saan usaldada vaid iseennast.“ Mingisugused jõud on teda hoidnud, kõik sõidud on olnud väga turvalised, kuid ka õpetlikud. “Tänu sellele näen, et maailm on parajalt väike. Pole muid piire peale enda mõttepiiride,” leiab ta, meenutades oma esimest kooliaegset reisi 13aastasena Hollandisse, kus elati sealsetes peredes. “Siis mõtlesin küll, et olen oma perest eemal, aga kohanesin jube ruttu. Sealt edasi hakkasingi reisima.”