Südalinnas, jalutuskäigu kaugusel

Tiina Lang, fotod: Mari Pukk

“Julgesin väikesesse korterisse kolida, sest nägin suures kodus elades, kus igaühel oli oma tuba ja ruumi palju, et enamasti istusime ikka elutoas ümber laua, kuigi kõik tegid omi asju,” sedastab teatrikunstnik Mae Kivilo (49).

Südalinnas, jalutuskäigu kaugusel

Seetõttu mõtleski Mae, et võib riskida, aga igaühel neil kolmest peab olema oma privaatne nurk, kus saab ka omaette olla, ent põhiline elu käib tõenäoliselt endiselt ümber ümmarguse laua. “Täpselt nii on olnudki. Kitsus pole olnud probleemiks.” Ja kodus pole ka ahtakest või pressitud tunnet. Pigem avarus ja voolavus, millele lisavad õhulisust kõrged laed ja valgus, läbimõeldus ja korrapära. Müügikuulutuse korterist tsaariaegses puitvooderdusega südalinnamajas, mis on ehitatud 1908. aastal, leidis ta ajalehest. “Mulle tundus, et see vist on see, mida otsisin,” meenutab Mae, ent samas sähvas talle pähe ka mõte, et lastega ta sinna ei mahu. “Siin on kaks tuba ja keldrikorrus.” Samas asus elupaik tüdrukute koolile väga lähedal ja kõik perele oluline jäi jalgsikäigu kaugusele.

 

Õnneliku saatusega maja

Korterit esmakordselt nähes leidis Mae: “Kui siin saaks elada, oleks suurepärane.” Pealegi oli see renoveeritud. “Täiesti valmis. Lasin ehitada ainult kapi ja raamaturiiulid.” Kogu praegune sisekujundus ja isegi osad kardinad akende ees on needsamad, mis sisse kolides. “Ma ise ei ole üldse nii romantiline inimene ja teeksin hoopis teistsuguse sisekujunduse, aga kummardan ja tänan sügavalt korteri sisekujundajat, sest see on hästi tehtud.” Mae täpsustab, et professionaali pilguga vaadates saab ta aru, kuidas disainer on mõelnud. “Hästi keeruline on olnud lahendada olukorda, kus pole esikut ja pool korterist asub keldris.” Seal paikneb väike eesruumiga saunake ja kamin, ühtlasi vanema tütre Mia Maria privaatnurk.

“Siinses kodus on hea elada, selles on mitmekordselt teistsugust hingust,” nendib Mae, mida võib tajuda külalinegi. “Maja on hästi õnneliku saatusega, sest on renoveeritud korraga, keldrist pööninguni umbes viisteist aastat tagasi, parimate võimaluste piires, olles säästliku renoveerimise üks esimestest objektidest.” Pealegi on juhtunud nelja korteriga majja elama väga toredad inimesed. “Omavaheline õhkkond ja läbisaamine on selline, et paremat ei oska tahta,” toonitab Mae, nimetades, et samavõrd meeldivad suhted on neil samal krundil asuva teise maja rahvaga, kellega neil on ühine korteriühistu. “See on privileeg, kui on sattunud kokku nii suur ja mõistev seltskond.”