Põhjamaalasena lõunamaal

Tiina Lang, fotod: erakogu

“Ma ei ole Brasiiliasse sulandunud. Mu kodu on Skandinaavia stiilis must ja valge, joonistused põhjamaised, kuigi elan troopikas,” sõnab illustraator Roberta Laas (29), pendeldades Brasiilia ja Eesti vahet.

Põhjamaalasena lõunamaal

Roberta rõhutab, et elu lihtsalt tõi ta Brasiiliasse, kuigi veel kümmekond aastat tagasi vaatas ta pisut ülevalt alla naistele, kes end võõramaalastega sidusid. Ent nüüd on ta ka ise abielus brasiillase Alaniga, kellega nad kohtusid kümme aastat tagasi vahetusüliõpilastena Itaalias Veronas. “Meil oli armastus esimesest pilgust, mis ei olnud üldse plaanis, sest olin alati hästi eestimeelne ja tahtsin väga kodumaiseks jääda.” Roberta on Brasiilia kontrastide ja vastandlikkuse keskel iseennast rohkem tundma õppinud ning püüdnud hakkama saada, mõistes ja hinnates ühtlasi selgemini Eesti eeliseid.

 

Pead oma abikaasat hingesugulaseks. Mida see maagiline märksõna – hingesugulus – siiski tähendab?

Minu jaoks inimest, kellega ma saan ennast igati hästi ja vabalt tunda. Olla oma kõige halvemal ja nõrgemal hetkel mina ise. See on kõige alus. Kõik suhted nõuavad väga palju tööd, aga eelduseks on inimene, kellega on hingeliselt nii suur side, et koos saab üle ka kõige keerulisematest asjadest.

 

Kuivõrd mõjutab kultuuriline erinevus suhet?

Eestlane ja brasiillane on kõige halvemaks variandiks, mida kokku panna, sest me asume maakeral teine teisel küljel ja meie kultuurid on täiesti vastandlikud. Eesti väärtused – tagasihoidlikkus, ausus, punktuaalsus, pere privaatsus – on siin tagurpidi. Elu on võimalikult lärmakas, raamatud ei ole moes ja jalgpall palju ägedam.

Perre ei kuulu ainult abikaasa ja laps, vaid ka tädid ja onud, vanavanemad ja nende vanemad. Kõigil on ilmtingimata kaasas väikesed koerad, kellele on lehvid pähe seotud. Nemadki on pereliikmed.

Brasiilias ei kasva inimesed kunagi suureks. Valitseb noorusekultus, vananemist ei tunnistata. Mina olen huumoriga teinekord kellelegi öelnud: “Noh, vanaks hakkad saama!” See on väga suur solvang. Siin tehakse kõike, et mitte vananeda. Silikooni ja botox’it saab igale poole süstida. Kui naine julgeb vananeda, siis on tema süü, et abielu laguneb, sest ta ei hoolitse enda eest. Kui mees julgeb vananeda, siis ei peeta temast enam lugu.

Emarolli miski ei kõiguta. Kui perre tuleb abikaasa, siis tema on perelisa. Mitte nii, et keegi lõi oma pere. Kultuuride erinevus on meeletu, aga eks mõlemad pooled peavad tegema järeleandmisi. Õnneks on minu abikaasa väga Euroopa-meelne.