Karm ülemus iseendale

Silja Paavle, Õhtuleht

Lapsepõlvest jäänud mälestus Tartu sõõrikukohvikust juhatas juristiharidusega Tiina Mölderi (47) ise oma perenaiseks hakkama – pooleteise aasta eest Haapsalus avatud tillukese kohviku külastust ei peeta kaugeks linna teisest otsast ega pealinnastki.

Karm ülemus iseendale

Õigupoolest sai kõik alguse sellest, et pikalt müügiesindajana töötanud Tiina ei soovinud enam müügitööd teha. “Tahan teha asju omamoodi, nii et kõik hästi toimiks. Aga omamoodi ei lubatud ja ma ei näinud enam töös rõõmu,” meenutab ta, kuidas ta pärast järjekordsele töölepingu muudatusele allkirja andmisest keeldudes koondamise sai.

Juristina tööleminek õigusteadust õppinud naist ei ahvatlenud, sest omal käel katsetatud praksis kinnitas, et tööd on selles valdkonnas palju, leiba kipub aga nappima. “Juristilt abi tuleb ju otsima ikka see, kes niigi hädas. Mina ei oska hädalisi koorida,” nendib ta. Lisaks kostab Tiina, et tema sisemine õiglustunne ei pruugi kirja pandud õigusega klappida ja seetõttu oleks ta juristina iseendaga tihti riius.

Haapsalus, kuhu Tiina südame kutsel elama asus, ei tahtnud teda keegi tööle võtta. “Mõnele vestlusele isegi kutsuti, kuid mind peeti võõraks,” meenutab naine, kuidas tema peas hakkas küpsema mõte hakata ise endale tööandjaks.

Mõeldes oma tulevase tegevusala üle pidi Tiina endale tunnistama, et tal pole kätt, millega teha ilusaid asju. Sestap ei tulnud tänapäeval popp käsitöö ega ka tortide valmistamine kõne alla. Kuid seda teadis ta küll, et küpsetada talle meeldib. Ühtäkki meenus talle Tartus omal ajal tegutsenud sõõrikukohvik, kuhu ta lapsepõlves koolist poppi tehes koos sõbrannadega sõitis. “Kust tulevad mõtted? Ma ei tea,” naerab Tiina nüüd.