Tingimusteta armastus

Tiina Lang, fotod: Pildipank123

Lapsendamismõtet tuleb hästi palju kaaluda. Võtad otsuse tingimusteta nagu sünnitad tingimusteta. Sa ei tea, milline laps sul tuleb. See peab täpselt sama olema – sa ei jäta endale taganemisteed.

Tingimusteta armastus

Ükspuha mis ajenditel lapsendamine peab olema kutsumus, sest sellega kaasneb ka katsumusi. Tihtilugu märksa rohkem, kui oma bioloogilise lapse puhul, sest taustad on enamasti väga erinevad ja sageli ka ebaselged. Oma kogemustest räägivad kaks ema, kes said korraga kahe lapse vanemateks.

Kunstiga tegelev Katrin (51) otsustas pärast järjekordse raseduse katkemist, et on aeg lapsendada.

“Kaksikutest õde-venda olid pooleteiseaastased. Ma ise 35aastane. Lastekodusse minnes öeldi mulle: “Tahame, et te tunnete nad ise esmasel kohtumisel ära. Siis lähevad kõik asjad hästi.” Rühmas oli üle kümne lapse. Minus tärkasid iseloomuomadused, millest ma ei olnud teadlik. Emalõvi instinkt. Teadsin, et ma ei tohi sellel eksamil läbi kukkuda. Pean võitma. Hakkasin lapsi kullipilguga vaatama. Tundsin süümepiina, ükski neist ei sobinud. Tekkis paanika. Mis juhtub, kui ma neid kahte ei leia? Üks väike harjasjuustega Viplala istus kasvataja süles, selg minu poole, ei jooksnud mulle vastu nagu teised. Ta keeras pead ja ma teadsin: see peab olema see poiss. Ütlesin seda juhatajale, tema noogutas. Vaatasin: tüdrukut ei ole siin. Mida ma teen? Ühe mängulossi alt vaatasid välja kaks pruuni silma. Palusin jumalat, et see oleks see tüdruk. Oligi! Pidin saama, mida otsisin!

Mis keskkonnas nad olid kasvanud?

Kes teab? Puutusin kokku äärmiselt delikaatsete inimestega. Lugesin nende vastustest ja näoilmest, mis olukord võis lastega olla, rohkem ma ei küsinud. Arst ja lastekodu juhataja andsid mulle kaineid suunavaid nõuandeid, mida ma kuulasin. See, mida nad ütlesid, oli ainuõige. Kõige tähtsam oli ise jääda mõistlikuks ja olla esialgu ainult oma pere keskel. Õnneks on mul väga-väga mõistlik mees. Me tõepoolest püsisime kodus, ei kutsunud külalisi. Läksime ise lastega välja jalutama, saime n-ö juhuslikult pargis kokku oma sõpradega. Minu ema-isa ja perering oli tähtis ning alati oodatud. Üksteise tundmaõppimine kestis umbes kolm kuud. Olime rahulikus keskkonnas. Loomulikult tõid nad kaasa taaga, mis nendega oli juhtunud.