Kas tõesti kasvaja?

Tiina Lang, fotod: erakogu

Iga käega tuntav tükk rinnas tähendab justkui fataalset diagnoosi, ent mitte alati, kuigi valvas ja teadlik tuleks olla.

Kas tõesti kasvaja?

“Ühel õhtul enne und võtsin tavatult paksu raamatu, mida ma oma lemmiklugemispoosis – voodis selili – lugesin, toetades raske teose rinnale. Ja järsku, justkui oleksin käega kivi riivanud, tundsin vasakus rinnas kamakat, mis oli imiku rusika suurune. “Nüüd on see siis juhtunud,” käis tuline mõttejuga minust läbi. Seda olin ma kartnud,” jutustab 50aastane Anu oma kogemusest. “Uni haihtus, raamat pudenes põrandale. Avasin arvuti ja hakkasin uurima teiste naiste rinnavähi kogemusi. Mind valdas kurbus, ent ka pragmaatilisus. Tuleb tegutseda!

Hommikul helistasin mammograafiasse. Selgus, et tuleb võtta perearstilt saatekiri. Sain selle paari tunni jooksul ja omakorda tund hiljem tehti mulle Mustamäel haiglas juba mammogrammi.

Mõtetes lappasin ja lahkasin oma elu. Tunded virvendasid: kurbus vaheldus talitsetud vaoshoituse ja meelekindlusega. Olin valmis rinnast kohe loobuma. Elukaaslane mu kõrval kordas: “Ma armastan sind ja toetan kõiges, ei jäta maha.” Ta oli hilisteismelisena oma emast ilma jäänud just rinnavähi tõttu.

Helistasin ühele sõbrannale, teisele kirjutasin. Kurtsin ka neile. Siiski loodetavasti hüsteeriata, sest seda minus ei olnud. Vestlesin naisega, kes oli rinnavähi üle elanud, rõõmus ja elujaatav. Oma emale ja lastele ma avastusest rinnas ei rääkinud. Ei tahtnud neid ehmatada.

Kolme päeva pärast helistati haiglast: “Te ei tulnud mammograafiasse asjata. Millal saate ultraheliuuringule tulla?” Soovisin esimesel võimalusel, et mõtted mu peas ei vahelduks nagu kaadrid mustvalgel teleriekraanil. Tahtsin saada selgust.

Nädala esimese päeva hommikul ultrahelikabinetis uuringuks kušetile heites olin vana rahu ise: kohtuotsus tuleb väärikalt vastu võtta.