“Järjepidevus on mu väljakutse.”

Tiina Lang, fotod: Sirje Sinisoo

“Vaesus ongi ainuke raske asi, kuigi selle eest saan ma teatud vabaduse, ei pea viis päeva nädalas tööl käima,” nendib rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik Katja Novitskova (33), kes esindab Eestit Veneetsia biennaalil.

“Järjepidevus on mu väljakutse.”

Mõned nädalad enne biennaali avamist 11. mail on Katja korraks oma sünnilinnas Tallinnas, kus tal on viimastel aastatel mahti olnud vaid lühiajaliselt külas käia, olles tihedast ajakavast ja magamatusest pisut roidunud. Temas ei ole kõrki eneseimetlust, vaid tänulikkust. Selle eest, et ta saab olla kunstnik. Tema töid on märgatud ja talle antud võimalus. Koostöös kuraator Kati Ilvesega mõtestab ta oma väljapanekul “Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud” kaasaja digikultuuri.

Kuidas sinust kunstnik sai? Millisest perest pärit oled?

Mu ema on vene ukrainlane ja isa venelane, olen üles kasvanud Lasnamäel. Käisin Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumis ehk 6. keskkoolis. Tahtsin kunstiakadeemiasse disainiosakonna tasuta kohale saada, aga ei õnnestunud. Läksin koos sõbrannaga Tartu Ülikooli semiootikat õppima, lõpetasin bakalaureusena. Mõistsin, et see on mulle küll kasulik, aga visuaalse inimesena tahtsin midagi kunstiga seonduvat teha. Hakkasin osaajaga õppima Tartu Kõrgemas Kunstikoolis meediakunsti ja disaini. Pärast Tartu ülikooli lõpetamist pääsesin 2007. aastal rahvusvahelisse uue meedia magistriõppesse Saksamaale Lübeckisse. Sain väikest stipendiumi ja isa aitas natuke rahaliselt, aga magistriõpet ma seal ei lõpetanud. Mulle ei meeldinud Lübeck, ka kool polnud piisavalt kunstiga seotud.

Mind on alati huvitanud kunst, mis on seotud meedia ja uute tehnoloogiatega, nagu internet või video. Tahtsin teha midagi loomingulist internetis, mitte lihtsalt maalida. Samas ma ei teadnud, mis asi on kaasaegne kunst. Mõtlesin, et olen pigem kujundaja, disainer või meediakunstnik, mitte kaasaegne kunstnik.