“Ma ei saa loobuda...”

Tiina Lang, fotod: Helin Loik-Tomson

Tema laulumaneer võib sarnaneda tuuleiili, metsamüha või merekohinaga. Lauljana on Kadri Voorand (30) julgelt isikupärane, ehe, tundeline ja tunnetuslik.

“Ma ei saa loobuda...”

“Minu püha eesmärk on tõmmata kuulajad emotsionaalsesse rännakusse. Saan seda teha ainult juhul, kui olen enda vastu lõpuni aus. Mu meloodia või esitus peab ilmtingimata kandma isiklikku emotsionaalset energiat. Siis tuleb ka publik minuga koos rändama, et kogeda tundeid ja mõtteid, mida võib-olla reaalsus ei paku,” leiab Kadri, kelle arvates ilma isikliku puudutuseta säärast paralleelreaalsust kunstnik pakkuda ei saa. Ta usub väga tugevalt siirasse esitusemotsiooni, olles kuulajana ise selle suhtes äärmiselt nõudlik. “Muusika pole mitte õiged noodid ja hea tehnika, vaid hinge heli, mis saab kuulajateni jõuda vaid äärmises kohalolekus. Aga sellises isiklikus ja ausas seisundis interpreteerimine nõuab jällegi väga kõrget tehnilist ettevalmistust, et lõpptulemi helikvaliteet ei kannataks.”

Kadri kalender on esinemisi, sõite ja ettevõtmisi sedavõrd tihedalt täis pikitud, et aasta alguses võttis ta endale abiliseks assistent Marili. “Palju tähtsat infot jäi märkamata, ei jõudnud enam meilidele vastata, hakkas juhtuma igasuguseid prohmakaid.” Aasta lõpuni on tema ajakava teada, niisamuti nagu osa esinemisi järgmisel aastal Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal, Soomes, Kanadas ja Hiinas. “Auke on, võib-olla tuleb veel midagi põnevat, aga puhkust küll ei ole. Pean siiski olema ettevaatlik. Kaldun tegutsema piiri peal.”

Märtsi lõpus ja aprillis esines ta Kõrgõzstanis, Usbekistanis, Iisraelis, Moskvas ja Leipzigis, põigates ka d¾ässimessile Bremenisse. “Neli-viis nädalat oli kiiret ringirändamist. Suvel olen rohkem Eestis, sügisel hakkan jälle reisima. Nii on tõusude-mõõnadena kujunenud, pean vastu. Vahepeal tuli haigus ligi, õnneks pidas hääl vastu. Tegin taastussüste. Paar päeva oli vaba, lendasin Eestisse, võtsin turgutuseks nõelravikuuri.”