Mägedes koos koeraga

Tiina Lang, fotod: Erakogu

Loomaarst Terje Vanahans (33), kes peab parimaks puhkuseks võimalust ronida mööda keerulisi radu aina kõrgematesse mäetippudesse, kaasab Euroopa-matkadele ka oma koera, ärgitades teisi loomaomanikke sama tegema.

Mägedes koos koeraga

Seljakott kahel pool külgi, silkab koer mägisel maastikul, saba keerlemas rõõmust nagu tahaks õhku vahtu ajada. Sportlikus vormis perenaine, käimiskepid tõusul toeks, on temast mõni meeter tagapool. Ilmselgelt näib neljajalgsel võhma ja jaksu rohkem olevat. Võimalik, et ta ergutab tänutundes hoopis oma omanikku, kes on ta mägedesse toonud nagu lahutamatu sõbra ja pereliikme, kes kuulub puhkusepaketti.

“Korra aastas tahaksin ma mägedes ära käia, sest see energia, mille sealt saan, on midagi nii teistsugust, mida ei oska isegi seletada. Juba mäkkeminek ja sinna jõudmine loob erilise tunde, pealegi avaneb ülevalt väga ilus vaade. Kõrgemad tipud Austrias olid üle kolme tuhande meetri,” ütleb loomaarst Terje, kes peab Lahemaal Uuri Loomakliinikut. “Loodus on igal pool nii erinev ja hästi põnev. Mäed on mulle terve elu hingelähedased olnud nagu ka see koeratõug – Alaska malamuut.“

Selle põhjamaise koeratõuga on Terje koos matkanud üksteist aastat. Ajast, mil ta maaülikooli veterinaariatudengina oma esimese Alaska malamuudi ehk Lote ostis. Kuna Terje on tegelenud kaljuronimisega, tahtis ta ühel hetkel koera matkale kaasa võtta. “Esimene välisreis temaga oli 2014. aasta juunis Norrasse,” meenutab veterinaar, olles eelnevalt põhjalikult eeltööd teinud ja uurinud, mis tingimustel koera kaasata saaks.

“Loomaga liikumine Euroopas on nüüd palju lihtsam,” selgitab ta, loetledes, et korras peab olema pass, tehtud vaktsiinid ja olemas ussirohutõend. “Mul oli koeraga väga hea ja lihtne reisida, ta on rahulik ja viisakas, ei pea puuris hoidma.”