Joostes iseendani

Evelin Mikker, fotod: erakogu

Elujooksulaagri korraldajad õpetavad jooksutehnikat, soojendus- ja venitusharjutusi, ent tutvustavad ka võimalusi, kuidas jooksu kaudu oma elu mõtestada. Ikka selleks, et elust kergel sammul läbi joosta.

Joostes iseendani

Elujooksulaagrit juba kaheksa korda korraldanud psühholoogia- ja filosoofiaharidusega terviseedendaja Kristjan Puusild on missioonitundega mees, kes soovib, et inimesed oleksid õnnelikud ja tegeleksid liikumise, sealhulgas jooksmisega. Kui tavaline harrastaja jooksukingad jalga pistab ja metsa siirdub, siis ega ta väga palju mõtle, mida nüüd tegema läheb. Kristjanil on psühholoogiaõpingutest, töökogemusest ja oma isiklikust jooksuteekonnast lähtuvalt koguni jooksja arhetüüpide süsteem välja töötatud. Nii saab näiteks pikemat jooksuteekonda vaadelda kui kangelase teekonda, kes pikal jooksul kohtub oma pimedama varjupoolega ning ammutab sealt uut jõudu või teadmist igapäevaelu jaoks.

“Elujooksulaager on aga võimalus saada jooksmise kaudu iseendaga kontakti. Mõni keskendub sel teekonnal jooksule, teine elule,” räägib Kristjan, kuidas kõik sõltub sellest, millises eluetapis keegi laagrisse tulles parasjagu on. Nii kujundavad laagri näo kohaletulnud osalejad. Seetõttu ei soovi Kristjan ka eriti piire tõmmata, kellele see on rohkem mõeldud. Igal aastal on osalejate hulgas mõni tõsine sportlane, kes võistleb pjedestaalikohtade eest, aga ka harrastajaid, isegi selliseid, kes jooksmist vihkavad. Laagris on neil kõigil võimalus hakata seda spordiala armastama. “Loome võimalusi, et näidata jooksukogemust laiemalt ja teistmoodi kui tavaliselt. Enamasti jooks hirmutab inimesi, neil on suured eelarvamused ja mõni jätab laagrisse tulemata,” jutustab Kristjan, kuidas nii mõnigi arvab, et joostakse tuhandeid kilomeetreid.

Tegelikult antakse osalejatele n-ö uus tööriistakast, mida saab igas jooksuolukorras kasutada. Lisaks püütakse õpitud teadmisi kokku siduda ja rakendada, et saada seeläbi targemaks, kinnistada uut teadmist või teha oma elus muudatusi. “Laagris osalejad on tavaliselt jõudnud oma elus mingisse vahepeatusse, sõlmpunkti või otsivad midagi uut. Vahel on neidki, kel ei ole huvi või võimekust n-ö elu poolele vaadata. Siis tegeleme nende kohtadega, kus inimesi avada ja liikuma saada,” toob ta näiteid.