Meeleolu tabades

Tiina Lang, fotod: erakogu

“Pulmapäev ei ole minu või minu kaamera päev. Oluline on, et pruutpaar teineteist vaataks, siis on näha emotsioone. Pulmapäeval nad juba iseenesest naeratavad ja on õnnelike nägudega,” nendib inglise pulmafotograaf Eneka Stewart (37), kes jõudis oma kutsumuseni mõne aasta eest.

Meeleolu tabades

Eneka on pildistanud üle saja erineva inglise, iiri ja šoti pulma, kuhu teda Ühendkuningriikides elades on kutsutud. Pakkumisi on tulnud mujaltki Euroopast, ainult Eestis ei ole ta veel oma kaamerasilma pruutpaari ees avada saanud, kuigi seda teha tahaks. Küll on ta ise seisnud pruutpaarina Tallinnas Rocca al Mare vabaõhumuuseumis pulmapiltniku ees koos oma abikaasa Andyga, kellega nad 2009. aasta suvel just Eestis abielluda soovisid. See oli Enekale oluline, osaliselt seetõttu, et tema enda sugulastel ja sõpradel oleks hõlpsam pulmas osaleda. “Meil oli 120 külalist, pooled neist Inglismaalt, Šotimaalt ja Iirimaalt,” täpsustab ta, pidades eesti pulma meie pulmakommete, mängude ja erinevate tegevuste tõttu inglise pulmast märksa huvitavamaks. “Inglise pulmas erilisi lõbusaid kombeid ja mänge ei ole. On tseremoonia, millele eelnevalt pruut ja peigmees teineteist näha ei saa. Pärast tseremooniat pakutakse šampust ja kanapeesid (väikesi võileibu – toim). Järgnevad pildistamine ja pulma hommikusöök, mis tähendab kolmekäigulist õhtusööki, ning väga menukad pulmakõned. Neid peetakse enamasti kolm: esimene on pruudi isa kõne, siis peigmehe oma, kus enamasti tänatakse pulma korralduses osalejaid, ja kolmas bestman’i oma,” selgitab Eneka, nimetades, et bestman’i kõnet oodatakse alati huviga, kui naljakalt ja huvitavalt peigmehe elust räägitakse. “Ühes pulmas oli aga bestman oma kõnepidamise ajaks väga purju jäänud. Mõtlesin, et seda võib juhtuda ainult Hollywoodi filmides. Naljad, mis ta tegi, olid kõik allapoole vööd. Külalised olid nii vaikselt, et võinuks kuulda ka paberilipaka põrandale kukkumise sahinat. Mees ütles igasugu ekstreemseid asju, mille üle ta vaid ise naeris. Kõik olid jahmunud, sest kõne oli piinlik. Peab olema ettevaatlik, kelle bestman’iks kutsud.”

Pärast bestman’i kõnet lõigatakse lahti aga pulmatort. “Iirimaal, kus pulma peeti valges telgis, mis oli kuum nagu kasvuhoone, oli tort ootele pandud juba lõuna ajal. Kui peigmees õhtul oma kõnet pidama hakkas, kukkus kolmekorruseline küpsetis lörtsti põrandale. Kõik naersid, sest midagi muud teha ei olnudki, aga õnneks olime teinud tordist pildi juba päeval.”

Pärast pulmatorti järgneb tants, tihtilugu bändi saatel. Pulmamänge ega katseid pruutpaarile nagu Eestis ei korraldata. “See-eest on Inglismaal kombeks kutsuda n-ö õhtukülalisi, keda majanduslikel põhjusel pulma hommikusöögilauda ei kaasata. Nad tulevad pulma kuskil kaheksa paiku õhtul. Minu jaoks on see kummaline, sest sel ajal saabudes on enamik teisi külalisi juba peomelus, mistõttu on lisandujail raske seltskonda sulanduda. Need inimesed pole pruutpaarile justkui piisavalt sõbrad, et osaleda terve päeva, aga nad kutsutakse viisakusest natukeseks ajaks. Selliseid õhtukülalisi võib enamasti olla 20–40.”