Meteora, kloostrid pilvepiiril

Ave Riisberg, fotod: Pildipank123

Mõnetunnise autosõidu kaugusel Ateenast põhja poole asub tõeline looduse müsteerium, geoloogiline fenomen, mille sarnast teist ei leidu. Vaatamata teooriate rohkusele jääb tunne, et Meteora piirkonnas on mängus seletamatud jõud, millele ei olegi loogilist seletust.

Meteora kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu, ning kui oma silm on kuningas, siis isegi seda on raske uskuda. Seal asuvad kloostrid on ehe näide inimkonna saavutustest, kui ollakse motiveeritud ja ka järjekindlusest ei jää vajaka. Tundub võimatuna, et keegi, olles täie mõistuse juures, võiks ette võtta sellise meeletut tahtejõudu ja ohvreid nõudva töö, nagu seda on pühakodade ehitamine maapõuest püstloodis kerkinud liivakivist kaljumürakate tippu.

Kloostrite rajajaiks on Kreeka ortodoksi mungad, kes 14.sajandil, soovist pääseda Ottomani impeeriumi usulise tagakiusamise eest, ei leidnud muud väljapääsu, kui varjuda päise päeva ajal kõige silmatorkavamasse kohta, millele juurdepääs nõudis pimedat usku kõigevägevamasse. Lisaks turvalisele varjupaigale ning usu kaitsmisele ja hoidmisele võimaldas see ka jumalale lähemale jõuda. Nimi ise juba viitab taevastele kõrgustele: Meteora tähendab tõlkes kas “taevas” või “taeva keskel”. Siit on tuletatud ka tänapäevane sõna “meteoriit”.

Kuigi Meteorat on selle unikaalsuse tõttu tihti võrreldud Türgi Kapadookiaga, ei saaks need kaks geoloogilist imet enam rohkem erinevad olla. Türgis on religioossed pühamud rajatud koobastesse, Kreeka mungad ehitasid need aga kaljude tippu.

 

Kloostrite vagad peremehed

Geoloogid on endiselt hämmingus, nähes võimsate tornidena kõrguvaid liivakivist mäesambaid. Kõige tõenäolisem teooria räägib 60 miljoni aasta tagusest perioodist, kui kunagises jõedeltas tekkisid võimsad muda ja jõekaljude lasundid, mis peale arvukaid maavärinaid ja üleujutusi murdsid end maapinnale, kus tuuled ja sademed neid juba oma äraarvamise järgi voolisid ja vormisid. Enne kui mungad hakkasid ehitama kaljude tippudele kloostreid, leidsid siit tuulte poolt uuristatud koobastes läbi sajandite varju paljud erakud, kes otsisid eraldatust, rahu ja vaikust.

Esimesed andmed sellistest eraklatest pärinevad umbes tuhande aasta tagusest ajast. Tegelikult on need tuulest räsitud monoliidid, mis lisavad ülimalt dramaatilise tausta lamedatele põldudele, olles nii imposantsed, et esmapilgul võivad kloostrid sootuks märkamata jääda.

Kunagisest 24 kloostrist on tänaseni säilinud kuus, nendest üks on nunnaklooster. Kuigi nii munkade kui ka nunnade arvukus on viimase saja aastaga drastiliselt langenud, on siinsed elanikud olnud tõelisteks kreeka kultuuri ja traditsioonide hoidjateks ning säilitajateks. Meteorat ei peetud mitte ainult usukeskuseks, vaid Kreeka vaimupärandi pühaks hoidjaks. On neid, kes on veendunud, et kui poleks olnud neid taevastel sammastel seisnud kloostreid, oleks hellenite kultuur sootuks kadunud ning kaasaegne Kreeka oleks Ottomani impeeriumi peegeldus. Kreeka juured ja ajalugu aga oleks sootuks unustuse hõlma vajunud.

Meteora, kloostrid pilvepiiril