Miski pole üheselt arusaadav

Madli Zobel; fotod: Albert Truuväärt, erakogu

Suurärimees Armin Kõomägi (48), kes kirjutab enamasti novelle, peab rutiini pühaks. Kindlalt väljakujunenud elurütmidest on vormunud talle justkui meeldiv linnupuur, kus ta tunneb end turvaliselt ja milles leidub kõik tema eluks vajalik.

Miski pole üheselt arusaadav

Kes või mis on teid lapsena enim mõjutanud?

Kui ma korralikult järele mõtlen, siis vast vitsakimp ja püksirihm. Meie peres oli selline komme, et kui laps oli hakkama saanud teoga, mida lapsevanemad justkui aktsepteerida ei osanud, siis tähistati seda väikese kehalise noomitusega. Püksirihm tundus alguses jube valus, aga pikapeale harjusid sellega, ning lõpuks tuli juba haigutus peale. Ega üks nahast riba ikka treenitud taguotsale palju pakkuda ei suuda. Ükskord peale rihmapeksu istus isa toolile veidikeseks puhkama ja jutustas särasilmi lugusid oma noorusest. Ühes neist, kus isa suitsu tõmbamisega vahele jäi, oli vanaisa läinud ja saaginud maha noore kasepuu, millega siis nikotiini esmakogemust lapse ihul tähistati. Imetlesin mõlemaid, nii isa kui ka vanaisa. Järgmisel korral tõin ise prooviks kasevitsad koju ja andsin isa kätte püksirihma asemele. Hoopis teine tera oli. Tükk aega polnud sellist tunnet, et istuks kuskile ja puhkaks jalga või nii. Öösel kõhuli und oodates mäletan, et mõtlesin kahjutundega, et muutume inimestena aina nõrgemaks. Mina sain vitsaga, minu isa noore kasega. Kujutasin ette, kuidas vaarisa nüpeldab vanaisa suure tammega jne, kuni aegade alguse ja sekvoiametsadeni välja. Aga mina, häbi tunnistada, pole oma lapsi kordagi kehaliselt karistanud. Ma ei tea, millega see lõpeb.

Palju on teie elu kujundanud juhus, kellegagi kokkusattumine?

Minu elus pole paraku juhuseid olnud – pikki aastaid arvasin muide teisiti. Näiteks olin kunagi täiesti veendunud, et kohtumine minu tulevase naisega oli puhas juhus. Minu versiooni järgi juhtus see nii, et saime ühe sõbraga pärast vene kroonut kokku ja tahtsime püsti panna väikese peo koos napsu, šašlõki ja paari kena tütarlapsega. Võtsime sõbra märkmiku ja hakkasime sealt tüdrukute telefoninumbreid otsima. Valisin ühe, oma arust suvalise, ja läkski kohe asjaks. Aastaid hiljem aga naine tunnistas, et ta oli ise oma käega sinna sõbra märkmikusse enda nime ja numbri juurde joonistanud paar vahutavat õllekannu ja mõned šašlõkivardad, et oleks kohe selge, et tegu sellise tüdrukuga, kes teab, mida elult tahab. Nii ta mind konksu otsa sai ja peale seda ülestunnistust ma enam juhustesse ei usu.