Tööle! Rõõmuga või vastumeelselt?

Evelin Mikker, fotod: Erakogu

Puhkus võib tunduda üüratuna, aga suvitaja soovide ja tegemiste nimekiri pikk. Töölemineku tähtaja saabudes lähevad nii mõnegi närvid krussi. Lohutust saab ehk teadmisest, et paljudes riikides, nagu USAs, võib neljanädalasest puhkusest vaid unistada!

Tööle! Rõõmuga või vastumeelselt?

Kui töötasin aastaid suurettevõttes, oli puhkuselt naasmine alati keeruline. Võiks ju arvata, et mida pikemalt inimene puhkab, seda rõõmsamalt ta tööle tahab tulla. Minuga oli vastupidi. Kui puhkasin nädal aega, siis jäi sellest tööst väljalülitumiseks väheks, aga see-eest ei läinud ma tööle nii vastumeelselt.

Kahenädalasel perioodil kulus esimene nädal töörutiinist väljasaamiseks, sest tavaliselt helistati ja küsiti ühe ning teise asja kohta, ükskõik kui detailseid juhendeid jätsin. Mõnikord sain puhkusele eelneval päeval teada, et pean väga hea meeskonnaliikme töölepingu pärast puhkust lõpetama. Sellise teadmisega olin unetu ja mõtlesin pingsalt erinevaid lahendusi, kuidas seda mitte teha. Nii ei saanud õndsas rahus lõõgastumisest rääkidagi.

Tavaliselt võtsin kolm nädalat ühtejutti välja ja see oli optimaalne aeg tõeliseks puhkuseks. Neli päeva enne puhkuse lõppu hakkas aga tööle mõeldes sees keerama, igasugu mõtted kerkisid pähe – äkki võtaks haiguslehe, luniks palgata puhkust lisaks, hakkaks omal käel midagi tegema ja esitaks esmaspäeval lahkumisavalduse. Kuigi mulle meeldis mu töö, meeskonnakaaslased olid suurepärased, organisatsioon tervikuna tore. Kõige rohkem mõjus mulle varane ärkamine, sest tööpäev algas juba kell kaheksa ning hilinemisele vaadati viltu. Lisaks mõtlesin alati hommikuti tööle tulles, mis tujus ülemus on, sest ta oli kohati väga emotsionaalne ja jõuline ning seetõttu oli stressifoon kõrgem.

Ekstreemseima kogemusena meenub mulle minu viimane puhkuselt tulek palgatöötajana, kui panin kolleegiga koosolekuruumi kinni ja teritasime meeli paar tundi, millega ma peaksin iseseisvalt tegelema hakkama, et n-ö teoorjusest pääseda. Kuna minu isiklikud väärtused läksid ettevõtte väärtustest toona lahku, siis ei aidanud muu kui lahkumisavaldus. Nüüd olen väikeettevõtja, kel “päris” puhkust ei olegi, aga see-eest saan suve rahulikumalt võtta. Teen hommikul paar tundi tööd ja ülejäänud aja tegelen, millega tahan.