Erksam vaim, köitvam elu

Tiina Lang; fotod: Kalev Lilleorg, erakogu

Kui on tahet, siis leiab ka töö ja pere kõrvalt aja, et istuda taaskord koolipinki. Õppida täiendavalt just seda, mis tõepoolest haarab ja arendab.

Erksam vaim, köitvam elu

Vajuda pärast tööd vaikselt diivaninurka, kommipakk näpus ja kaaslaseks erinevate seriaalide tegelased, või surfata ennastunustavalt meelelahutusportaalides, kus vaimu peaksid ergastama kõmu- ja seltskonnauudised, mis oma tühisuses vaid energiat neelavad? Või veeta pigem õhtupoolik raamatute seltsis? Lugeda ja osa saada pisutki sellest tohutust pärandist, mis teadmisi ja maailmapilti avardab? Või minna hoopis taaskord õppima? Korrastada oma päevakava, leida vajalik aeg ning saada üle hirmust, et äkki pea enam ei võta ja midagi meelde ei jää? Olla üle ka kunagisest eksamikrambist ja püüdliku õpilase läbikukkumise hirmust. Pealegi saab paljudel erialadel kokku panna paljuski iseendale meelepärase õppekava.

 

Ilmselge on, et uudishimu maailmas toimuva vastu ja tahe õppida hoiavad vaimu erksa ja ärksana ega lase sel teatud vanuses tuhmuda nagu sahtlisügavustesse unustatud hõbedal. Elu on külluslikum ja põnevam ning pole karta, et kunagi võiks igav olla. Liiatigi – iial ei tea, millal täiendavalt õpitud erialast võib saada ka töiselt uus väljakutse, millele hoo ja energiaga pühenduda.

 

 

“Näha suurt pilti iseendast ja kõigest toimuvast on minu meelest hästi vajalik olnud. Ise arvan, et olen arenenud ja kindlasti on mu koolid seda väga toetanud. Kust sa muidu nii väga neid teadmisi saad,” leiab Kersti Lõhmus (52), Haapsalu maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja.

 

“Olen üsna palju aastaid oma elus töö kõrvalt õppinud. Kolm aastat pärast keskkooli läksin Tallinna Pedagoogilisse Kooli õppima koolieelset pedagoogikat. Töötasin toona lasteaiakasvataja ja laste ujumisõpetajana. Pikka aega oligi mul keskeriharidus. 1980ndatel haridusele väga rõhku ei pandud, töökohad olid igal pool olemas. Siis loodi Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledž. Hakkasin klassiõpetaja eriala õppima, sest eks ma oma loomult pedagoog ole. Seda lõpetades mõtlesin, et on vaja edasi õppida. Selleks, et tööturul püsida, samas mind ka huvitas. Läksin Tallinna Ülikooli magistriõppesse hariduse juhtimist tudeerima.

 

Töö kõrvalt õppida oli hästi raske, sest samal ajal oli mu abikaasa väga haige – ta suri sügisel 2006, mina lõpetasin ülikooli kevadel 2007. Mul oli miljon põhjust õpinguid pooleli jätta, aga tagantjärele olen ma väga tänulik, et seda ei teinud. Mingid hetked olid küll väga rasked, aga saab elada ka üks päev korraga. Vahetasin samal ajal veel töökohta, läksin 2007. aasta alguses tööle maavalitsusse hoopis teise valdkonda, juhtima sotsiaal- ja haridusosakonda. Tööl oli raske, kodus oli raske, aga teisalt see ärakäimine toetas mind vaimselt.

 

Kõige keerulisem oligi magistriõpe Tallinnas, sest osad loengud olid tööpäeva õhtuti, kuhu ma siis pärast tööd sõitsin, jõudes tagasi koju väga hilisel ajal. Hästi palju oli kahe linna vahet sõitmist. Õppetöö oli enamasti reedest pühapäevani, aga kuna mu laps oli ka suhteliselt väike, siis vaid vahel harva sain ööbima jääda, pidin ikka Tallinnast Haapsallu tagasi sõitma. Aga olen hästi tänulik. Kui mul läheb kergemini ja paremini, siis meenutan neid raskeid aegu, mil kõigele lisaks öösiti veel õppisin ja magistritööd kirjutasin. Juturaamatut neil perioodidel kätte võtta ei saanud, kohe tekkisid süümepiinad, et ma peaksin hoopis seda või teist kirjandust lugema. Pärast lõpetamist tuli kerge ja lihtne elu, suur koormus langes.”