Lee, rõõmsalt tuline

Tiina Lang, fotod: Sirje Sinisoo

“Töötades ülemäära palju, tekib tunne, justkui jookseks silmaklappidega läbi elu,” nendib NUKU teatri näitleja Lee Trei (35), kelle arvates maailm ja elu on liiga äge, et sellest niimoodi läbi tormata. “Oluline on töö iseendaga, et jõuaks märgata. See aasta oli mul liblikasuvi.”

Pea ümber laia võruna narmastega rätik, millele langevad mõned tujukamad tulitavad lokid, kleidisaba pendeldamas tuulesuuna kursil ja käekott lenkstangile toetuvas korvis, sõtkub Lee, kui ilmad lubavad, tööpäeviti Nõmmelt mööda Vabaduse puiesteed nukuteatrisse. Tee on talle tuttav juba kolmteist aastat nagu kodune metsarada ning maja Nunne ja Laia tänava nurgal omane, kus võib mööda treppe ja orvataguseid liikuda või kinnisilmi. “Siin on mu garderoob, mida ma jagan Hellega,” avab Lee tutvustuseks ukse, kui oleme suundumas sisehoovi meenutavale katuseterrassile, mille päikesevalgus ja vari jagavad kaheks nagu teatrimaski. “Mulle meeldib päikesepaiste,” sõnab Lee, tõmmates istudes jalad kakaopruuni keha vastu, mille ta on saanud kingituseks vanemate talus maasika- ja kartulipõldudel askeldades. Keset suurt suvist puhkust on ta kaheks päevaks Tallinnas. Muidu on vastupidi: kui Leel on teatritööst kasvõi kaks vaba päeva, siis kihutab ta Saaremaale. “Sinna ei ole midagi teha, lihtsalt tõmbab.” Ta on Saaremaal sündinud, kasvanud ja koolis käinud ning loodab oma elu teise poole elada iseendast lahutamatus kohas – Saaremaal. Lee vanemad peavad seal talu ja tema peab enesestmõistetavaks neid aidata, kuigi pilk kätele ja maniküürile ei anna aimu, et Lee võiks vagude vahel ennastunustavalt kaapida. “Maatööd teen ma väga suure naudinguga,” hajutab ta kahtlustused, sest “tulemus on kohe näha. Teatritööst, mis on väga lahe, ei jää ju midagi järele. Kui tekib mõnus sünergia publikuga, on see ületamatult hea tunne, aga see ei jää su sisse elama, sa ei saa seda tagasi. On üks hetk ja siis… läinud. Aga maal – kui oled kõik ära rohinud, niitnud, korda teinud, siis vaatad seda ja see on nii-nii mõnus tunne: täna oli hea päev.”

 

Lee lapsepõlvekodu asub Kaali järve lähedal ja sealsamas on ka tema esimene, Kaali kool. “Vahel poes käies sõidan sealt mööda, nii väike ja armas. Ja mu ellu on sattunud ka väga head õpetajad. Nii minu bioloogia- kui ka kirjandushuvi on neilt.” Lee arvates on hästi oluline, et pisikesed koolid säiliksid. Aga kodu seondub tal mitte üksnes kõige lähedasematega, vaid eelkõige maaga, mida ta omaks peab. “Mu vanaema ja vanaisa ostsid koha, kus oli ainult põld. Ehitasid esimese asjana peldiku, siis ühe ja teise maja. Kui palju inimesi – neil on kuus last – on sellest kohast alguse saanud!” jutustab Lee, kellele meeleliigutusest tikuvad silma pisarad nagu suured meresoola kristallid. “Minu isa ja ema tulid Kuressaarest maale vanaisa ja vanaema eest hoolitsema. Jalgrattaga Nõmmelt linna sõites just mõtlesin: “Issand kui hea, et nad ikka maale tulid ja linna ei jäänud. Ma vist ei olegi neid selle eest tänanud,” pidades oluliseks sõnutsi ka oma tänutunnet avaldada. “Meil on väga ühtehoidev perekond. Olen sellega harjunud, see tundub nii loomulik. Kõik hoiavad üksteist. Suhtleme väga tihedalt. Olles maal kodus, ei taha ma sealt kusagile minna.”

 

Lee, rõõmsalt tuline