Iseteadlik köielkõnd

Küsimused: Tiina Lang; Vastused: Külli Tomingas; Fotod: Erakogu

“Itaalias on konkurents haripunktis,” sedastab Milanos vabakutselise ooperi- ja kammerlauljana tegutsev Külli Tomingas (45), kel tänu pianistist abikaasa Luca Schieppatile esinemisi jagub.

Iseteadlik köielkõnd

Olete rohkem kui poole elust elanud Itaalias. Läksite 21aastasena Piacenza Konservatooriumi ooperilaulu õppima ja jäitegi. Kas Milano tundub kodusem kui Pärnu?

Jah, matemaatiliselt olen elanud kauem Itaalias kui Eestis, aga kõige pikemalt kulgeb aeg inimese tajudes ilmselt ikka lapsepõlves, kestes sadu muinasjutulisi aastaid, mille jooksul kas tekib või ei teki kodususe mõiste. Seetõttu tasub seda rohkem otsida enda sisegeograafiast kui välistelt maakaartidelt. Mul on kodu igal pool vältimatult kaasas – eesti keelest ja eesti lapsepõlvest väljapääsemine on võimatu. See rahustab.

Suurlinnad on mõistagi võrgutavad ja teatud temperamentidele hädavajalikud keskkonnad, aga taustsüsteemi, keelevälise mittelõplik tajumine jääb immigrantidele alati kivikeseks kinga sisse. Ka siis, kui king näib soe ja paras.

 

Kui keeruline on Itaalias ooperi- või kammerlauljana läbi lüüa? Palju tuleb ise võimalusi otsida? Või on aja jooksul tekkinud kindlad kutsujad?

Itaalias on kõik solistid vabakutselised. Puudub trupiteatrite mõiste ja traditsioon. Konkurents on kindlasti haripunktis, kuna Itaalia on endiselt kanooniliste unistuste aktiivne sadam. Tullakse maailma paljudest riikidest õppima, tööd otsima, laulma. Noorena alustamiseks ei ole see just kõige sobivam maa, kuna puuduvad repertuaariteatrid ja pakkumine ületab nõudluse. See on tõeline konkurentsiparadiis, mis on laienenud ka väljapoole Itaalia piire.

Kasulik oleks omada hüperaktiivset loomust, et paremini hakkama saada. Minul seda pole, kannan endiselt tagataskus nõukogude inimese imelist arusaama, mille põhjal “aeg ei ole raha”. Aga õnneks on abikaasa Luca minu päästerõngas ja tänu temale on meil tihti kontserte.