Heatahtlik mees

Tiina Lang, fotod: Erakogu

Tööriistakohvrit näitleja Egon Nuter (62) ei pelga. Asiste ja hädaliste tööde oskust peab ta väärtuseks, mis võib pakkuda samamoodi naudingut ja vaheldust kui näitlejatöö.

Heatahtlik mees

Mis on sind kujundanud selleks, kes oled?

Ema-isa töökust nähes – isa otsustas Rahumäele maja ehitada – õppisin nende taga kõik tööd ära ja ükski neist võõras ei ole. Isa oli tisler, olen ka ise natuke mööblit teinud, puutöö meeldib mulle õudselt. Päris siidikäpp ma ei ole, aga tänu oma perele.

16aastasena tuli mu ellu esimene armastus, vale oleks seda maha salata. Ma ei ole hiljem sedavõrd intensiivselt kultuurielust tarbijana osa võtnud kui just neil aastail selles vastuvõtlikus eas, mil käisime palju teatris, kinos, näitustel. Kolasime päevade kaupa igal pool. Meelde on jäänud kummaline mälestus Tarkovski filmi “Peegel” mõjust. Tulles TPI klubist välja, siis nii mu hing kui ka käed värisesid. Aastaid hiljem sama filmi vaadates ei saanud ma enam aru, mis asi see mind niimoodi noores eas kaasa tõmbas. Salingeri “Kuristik rukkis” läks hinge, oli mulle nagu piibel. Tudengina olid Valtoni novellid või Viidingu luulekogu selline sündmus, et ahmisin ja nautisin. Omavahelised jutud olid: “Kas sa viimast Loomingut või Loomingu Raamatukogu oled lugenud?” Mulle meeldis see aeg natuke rohkem kui praegune moodsate aparaatide aeg.

Õppides Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist, siis õppejõududest mõjutasid mind sellised isiksused nagu Ivar Trikkel, Ines Aru, Aksel Küngas, Margus Tuuling. Tema ütles: “Kui te lugeda tahate, siis lugege nüüd, on viimane aeg, sest hiljem ei ole enam aega.” Ja tal oli jumala õigus. Pärast hakkad saama rolliraamatuid ja näitlejatööd tehes lähevad mõtted jäägitult näitemängu ning muuks justkui polegi aega.

 

Millised sündmused on su elus jälje jätnud?

Mu rannarootsi päritolu isa Osvald läks 1970. aastal Rootsi oma ema matustele, paludes viisapikendust, et olla koos õega, aga saatkonnas käituti temaga vist ebaviisakalt. Isa vihastas, öeldes: “Ma siis ei lähegi tagasi.” Ja jäigi Rootsi. Ema andis allkirja, et ei otsi oma meest taga. Olin 15aastane. Küllap seegi on oma jälje jätnud, sest selles tähtsas eas ei ole mul isakuju ees olnud. Olen harjunud elama koos naistega – ema ja õdedega. Kui abiellusin, siis elasime ka sealsamas Rahumäel, kus vahepeal oli viis-kuus naist ja mina. Ju see on mingi pitseri jätnud.