Kuidas kirjutada pilte?

Evelin Mikker, fotod: Erakogu

Luuletajaks ei sünnita, vaid kasvatakse! Eriti, kui on tohutu empaatiavõime ja oskus märgata detaile. Nii jõudiski Airis Erme (44) oma esimese luulekoguni „Räägime homme“.

Kuidas kirjutada pilte?

Olen alati arvanud, et luuletatakse siis, kui toal on must lagi ja nina norus, Airise lugu kuulates aga tundub, et tema pooletuhandene salmivaramu on sündinud sõltumata ilmast, maailmakorrast või sisekaemusest. Küll on aga tema pere kogenud nii palju traagikat ja leina, et see jääb alateadlikult kummitama veel mitmeks põlveks.

„Minu esimesed mälestused iseendast on seotud surmaga. Esmalt lahkus vanaema õde ja seejärel ka vanaema – minu kõige lähedasem inimene toona. Tunnen siiani neid lõhnu, värve ja emotsioone, mis mind sellel päeval valdasid,“ ei varja ta oma pisaraid värvika ja elurõõmsa lähedase kaotuse üle. Keegi ei rääkinud talle, mis päriselt juhtus ja seetõttu oli šokk lapse jaoks seda suurem.

Airis on tänini veendunud, et ükskõik kui rasked juhtumid elus ei ole, tuleks lastega neist rääkida. Võib-olla oli mahavaikimine tolles ajas tüüpiline. Oma imestuseks avastas naine Šveitsi-reisil Baselis asuvast Euroopa suurimast nukumajamuuseumist nö matusetoa, kus pakuti detailseid võimalusi ka kurbi sündmusi läbi mängida.

„Matused on ju elu osa. Laps peaks saama kõike mängida – see annab sisemise kindluse, et ta on elus eesootavaks valmis. Kõlab ehk julmalt, aga minu arvates alahinnatakse ja poputatakse lapsi väga palju. Arvatakse, et nad ei ole justkui päris inimesed ja ei saa kõigest aru. Kõigest saab rääkida, aga oluline on, kuidas seda teha.“