Eestluse hoidja Hollandis

Kaire Uusen

“Mida aeg edasi, seda rohkem tunnen koduigatsust. Õhkan Arno Tali moodi nostalgiliselt, kui näen õitsvat õunapuud või koristatud viljapõldu,” tunnistab üle kahekümne aasta Hollandis elanud disainer Kaire van der Toorn-Guthan (46).

Eestluse hoidja Hollandis

Nostalgia haarab Kairet kodulinnas Rotterdamis näiteks siis, kui ta tunneb mingit lõhna või kuuleb tuttavat heli, mis tuletab meelde lapsepõlve Tartus. Tema Eesti-vaimustust jagavad ka poeg ja tütar, kes on küll sündinud ja üles kasvanud Hollandis, kuid peavad Eestit omamoodi muinasjutumaaks. Kairele teeb rõõmu, et Eesti on tema pere jaoks koht, kuhu nad alati rõõmuga sõidavad ning mille järele igatsust tunnevad. Isegi mõni lõhn tekitab seda tunnet. “Kui niitsime eelmisel suvel muru, siis poeg ütles, et siin lõhnab nüüd nagu Eestis. Mul on hea meel, et kõik, mis on hea, seostub nendegi jaoks Eestiga,” tõdeb ta.

 

Arstitudengina Saksamaale

Kui Kairel avanes Eesti jaoks pöördelisel ajal, 1991. aasta suve lõpus, võimalus minna koos sõbrannaga aastaks Saksamaale Düsseldorfi lapsehoidjaks, poleks ta kunagi arvanud, et elu viib teda sealt edasi Hollandisse ning aastate pärast saab temast arsti asemel hoopis disainer. Enne Eesti taasiseseisvumist oli ta just lõpetanud arstiteaduskonna neljanda kursuse ning vaheaasta välismaal tundus olevat hea võimalus maailma näha ning raha teenida. “Sel ajal ma ise ei adunud, kuivõrd suured muutused ootavad Eestit ees, sest isiklik elu oli siis huvitavam ja tähtsam.” Nii haarasid nad sõbrannaga võimalusest lapsehoidjaks minna ja saksa keelt praktiseerida kohe kinni, sest piirid hakkasid kaheksakümnendate lõpus vaikselt lahti minema ning välismaale minek oli asi, millest paljud noored unistasid. “Mõnes mõttes on nüüd küll kahju, et Eestile nii tähtsat aega ja sündmusi vaatasin eemalt,” tõdeb ta tagantjärele.

Ehkki arstiõpingud meeldisid, samuti sai ta hakkama kõigega, millega üks arstitudeng kokku puutub – alates laipade lahkamisest kuni haigla öövahetusteni – , tundis Kaire, et võib-olla pole see siiski see, mida ta kogu hingest teha ihkaks. Kord alustatut polnud aga põhjust pooleli jätta, sest elu tundus ilus ja põnev!