Üllatus iseendalegi

Ann Hiiemaa

Kui keegi oleks IT-analüütikuna töötavale Eha Rikbergile (43) kakskümmend aastat tagasi öelnud, et tulevikus saab temast karate tulihingeline harrastaja ja ta jõuab omaealiste seas absoluutsesse tippu, oleks ta ütleja välja naernud.

Üllatus iseendalegi

“Oh, ei. Ma poleks seda iialgi uskunud! Mitte iial,” lagistab rõõmsameelne Eha naerda ja lisab: “Aga näed. Nii see läks.” Toona oli Eha spordialadest tegelenud nii suusatamise, käsipalli kui ka aeroobikaga, kuid karate peale polnud kunagi mõelnud. Mitte hetkekski.

Lugenud 2006. aasta sügisel ajalehest, et karateklubi Tengu, kus õpetatakse traditsioonilist Shotokan karate-do’d, treeningule otsitakse uusi osalejaid, lõi tal peas pirnike põlema. Kuna treeningupaik asus kohe toonase elukoha kõrval, kaksikud pojad olid äsja saanud kuueseks ning noorim poeg viieseks, siis mõtles ta – miks mitte proovida?

Kohe esimesest treeningust alates kiindus Eha karatesse täielikult. Nüüdseks on ta selle alaga tegelenud juba peaaegu kaheksa ja pool aastat. “Mulle meeldis see, et selle alaga tegeledes olid vahe-eesmärgid vööeksamitena ja võimalus areneda lõputult sõltumata vanusest. Aeroobikas näiteks hüppad ja kargad niisama,” muigab Eha, kes siiani treenib karateklubis Tengu ühe Eesti parima treeneri Kaido Rätsepa juhendamisel kaks-kolm korda nädalas ja tunneb pärast iga treeningut, et on leidnud oma tõelise kire.