Aidata? Jah. Häbenemata?

Tiina Lang

Veidrikud. Vanatüdrukud. Üksikhinged. Kes teine tassib koju mitu hukule määratud kassi või püüab neile elupaika leida?

Visa stereotüüp pole hääbunud: midagi peab viga olema, kui kassid kipuvad kodu vallutama ja lemmikuks saama. Aga see “viga” võib peituda kaastundlikus hinges ja vastutustundlikus meeles, mis ei lase pilku ära pöörata või peatumata mööda minna, kui ümber prügikasti luusib luukõhn loom, kes tihtilugu on sinna sattunud mõne inimese tõttu. Lasta ta kinni püüda ja hukata? Või otsida kodu? Ehk pakkuda seda talle ise, kuigi see toob lisakohustusi, samas annab üksjagu vastu, kui looma südamest armastada. Ta oskab olla tänulik, kui oled tema elu päästnud.
Siiski ei kipu kassipidajad naised, kes parimais aastais ja juhtumisi üksikud, oma isikut avalikustades looma päästmise soovist rääkima. “See pole teema, mis kuulsust tooks,” ütleb Proua X, kes ühte kassiorganisatsiooni juhtides avalikku tähelepanu väldib. “Kassid on korterites, nendega võivad kaasneda hügieeniprobleemid, naabrid vaatavad viltu. Nende omanikud on tihti üksikud, mitte kõige paremal järjel naised, kes on pigem ise söömata selleks, et oleks midagi loomadele anda.”
Siiski on ka neid, kes pakuvad kõutsidele külluslikku elu. Käivad nendega arsti juures, lasevad kastreerida ja steriliseerida, et kogukond ei suureneks. Poputavad loomi vitamiinide ja muude maiuspaladega. Lasevad neil turnida mööda riiuleid ja kapipealseid, peesitada diivanil ja tugitoolides.