Vanad tavad, pärimused ja iidsed tarkused oleks justkui paratamatul teel looja karja, tajub nii mõnigi meist. Vähesed suudavad ja tahavad nende hoidmiseks midagi ette võtta või neile pühenduda nii nagu vanausuliste traditsioonide eest seisja Veronika Kookmaa ja seto kultuuripärandi ülemvalitseja Annela Laaneots. Vanausu säilitaja Tallinnas tegutsev ettevõtja Veronika Kookmaa (36) on pärit Peipsi äärest. Oma juurte vastu hakkas ta huvi tundma viis aastat tagasi. Suurest soovist hääbuva kultuuri heaks midagi ära teha alustas ta palvela päästmist, taaselustas ikoonikirjutamise traditsiooni ja avas samovarinäituse. Veronika vanemad on samuti kasvanud Peipsi ääres: ema Eesti külas Kasepääl, isa kõrval asuvas vanausuliste Tiheda külas. Ühel hetkel tekkisid temas mõtted ja küsimused, miks mõned asjad on just nii ja mille pärast need talle meeldivad. “Minu suguvõsas teevad kõik süüa ja ka mina armastan uusi retsepte katsetada. Tekkis huvi vanausuliste söökide vastu. Mäletan, kuidas vanaema mingeid roogi tegi. Kõik need olid erilised, hoidistest jookideni. Mõtlesin, kui ma sugulaste käest infot ei küsi ega talleta seda, siis on ühel hetkel hilja.” Nii alustaski ta retseptidest ja kommetest. Samal ajal anti välja raamat “Vanausulised paluvad lauda”. Selgus, et Veronika otsis retsepte oma külast, aga retseptikogu autor Viktoria Ladõnskaja paarkümmend kilomeetrit eemalt. “Saime tuttavaks ja ka minu retseptid jõudsid raamatusse.” Ajal, kui Eesti on avatud uutele mõtteviisidele ja kommetele, on ka neid, kes püüavad elus hoida vanu traditsioone – isiklikust vajadusest ja missioonitundest. web hosting services top