Killustamata õpiaeg

Ene Paaver, Eesti Draamateatri dramaturg, foto: Herkki Erich Merila 26. sept. 2012

Meie peres on neli last, neist kaks õpivad algkoolis, üks on magistrant ja üks doktorant. Laste koolitamise kulukus on igapäevase kogemuse kaudu väga – liigagi – selge. Küsimusele, kas üliõpilased peaksid õpingute ajal töötama, vastan aga ei: kui vähegi võimalik, siis mitte.

Killustamata õpiaeg

See arvamus pole ainult ega isegi mitte esmajoones emotsionaalne ja isiklik, vaid mõtlen samuti kõrghariduse rahastaja ehk maksumaksja rollis.

Tänased üliõpilased on homne haritlaskond. Ja kui Eesti edu pant üldse kuskil peaks peituma, siis see on kindlasti üks võtmetähtsusega valdkond. Eestile on see ei vähem ega rohkem kui eluküsimus, et kõrgharidus oleks konkurentsivõimeline, tänapäevane. Riigi investeering inimestesse, kes tahavad ja suudavad omandada tänapäevast nõudlikku kõrgharidust, on tõhusaim panus Eesti elujõulisusse, elukvaliteeti, inimlikku ja arukasse homsesse. Ka ametid on väärikad, kuid just haritlaselt oodatakse enamat kui töö korralikku ärategemist – ta võiks suuta edasi nihutada teadmiste, ootuste, mõtlemise horisonti.