Leivalõhnane järjepidevus

Tekst: Silja Paavle, Õhtuleht, foto: Aldo Luud

“See, kui veski töötab, teeb mind õnnelikuks, sest kunagi ei tea, mida järgmine hetk võib tuua,” ütleb veskiemand Mae Juske (46). Õnnehetked tema Hellenurme vesiveskis kaaluvad sageli üles kõik muu.

Leivalõhnane järjepidevus
Veskiemand Mae Juske

Vändra muusikakoolis solfed¾oõpetajana töötanud Mae kolis esivanemate kodupaika 1994. aastal. Mõneti kordas ta sooviga Hellenurme vesiveski uuele elule puhuda oma vanavanaisa, matemaatikaõppejõu ja mitme matemaatikaõpiku autori Karl Rudolf Veski tegu: viimane ostis veski 1932. aastal Eesti Vabariigi käest. Tõsi, Mael ei olnud midagi osta. Nõukogude võim oli vanavanaisalt veski ära võtnud ning Mae isal tuli veskihooneid kohtu kaudu kolhoosilt tagasi nõuda. Ühtekokku võttis kohtusaaga kümme aastat, kuid alates 2002. aastast on veski, selle juurde kuuluv elumaja ja maa lõplikult Mae pere omad. Elumaja juurde püstitatud juurdeehitiste eest pidi ta Hellenurme kolhoosile korralikult pealegi maksma, et siis hakata maja algupäraselt taastades kõike seda lammutama.