Ungari ühe veetlevama prosaisti Gyula Krúdy eluloos on raske eristada tõde legendidest. Tema sünniaasta 1878 langeb kokku eesti kolleegi Tammsaare omaga. Eestlastel on tulevik ees, ungarlaste oma näib olevat seljataga. Möödas on aeg, kui Ungari kõige kiuste lööb tagasi uskmatute rünnakuid, on vankumatu valvur Euroopa idaväravas. Ungarlased teenivad pärast auga alistumist võõraid isandaid, võõrast meelt ja keelt. Vabadusvõitlus raputab maha türklaste ikke, kuid iseseisvuspüüded luhtuvad. Põhiseadus sätestab vaba Ungari vaid vormiliselt. Uued sõjad, seekord Austria alluvuses, ja pidevalt puhkevad mässud kestavad viimase sangarliku katseni 1848. Sealtsaadik ollakse Austria vapikotka võrdõiguslik teine pea, asju tuleb ometi ajada saksa keeles. 20. sajandi alguseks on ungarlaste eesmärgid päris sarnased eestlaste omadega – kasvatada rahvuslikku meelt, kasutada oma keelt saksa keele asemel, luua oma maa ja rahva positiivset kuvandit –, kuid ka rahvusaate edenedes meenutavad ungarlased roidunult kunagist kuulsust. Nostalgia iseloomustab Ungari vaimukaubamärki – operetti. Ilusat vana maailma, kus kõik on võimalik: tantsijannast-aadlikust või krahvinnast ja tsirkuseratsutajast saab paar. Ungarlane Gyula Krúdy on erakordselt võluv kirjanik uskumatu detailitaju ja oskusega reaalsust sumestada ning vääristada pisiasjad kunstiks, uimastades niimoodi lugejat nagu “kuldse mündiga Tokaj veinid”. web hosting services top