Silmitsi oma mäluga

Meelde jäävad eeskätt need asjad, millesse suhtume tähelepanelikult. Mäletamine põhineb seostel – ei maksa peljata vestluskaaslase nime üle korrata ega mõttes talle mõnd vahvat omadust juurde pookida.

Silmitsi oma mäluga

“Oo kui ammu pole näinud!” pahvatab punases pükskostüümis daam kõrvallauast. Küllap ta ajab mind kellegagi segamini. “Kui vanad lapsed juba on, kas said ülikooliga ühele poole, elate ikka endises kohas või?” Teeseldult sundimatu vestluse ajal tegeleb mu aju paaniliselt seoste otsimisega. Must tukk, kandilised prilliraamid, kerge aktsent, tõenäoliselt peretuttav. Pole aimugi. Piinlik.

Veel mõned aastad tagasi tundus mulle raske kunagi kohatud inimeste nägusid või nimesid unustada. Kalender oli pigem märgilise tähendusega aksessuaar. Alles lapseootuse ajal juhtus esimest korda, et hangitud arstiaeg läks tuulde ja sain trahvi, sest olin parkimissõnumisse vale autonumbri sisestanud. Laste titaea unevõla taustal pidasin unustamist vältimatuks. Nüüd on magamata ööd ammu seljataga, mina aga ootan aeglaselt kustuva lootusega oma kunagise mälu taastumist.