Vastupeegeldus. Teistes ja iseendas.

Kunagi algklassides, mil veel oli kombeks salmikuid pidada ja käest-kätte jagada, oli peaaegu igaühes neist muude käibetõdede seas sarnased read: „Palju tähti taevas kuuvalgel ööl, vähe õigeid sõpru kohtad eluteel.“

Vastupeegeldus. Teistes ja iseendas.

Toona, nii kaheksa-üheksa-aastasena, vaevalt et selle mõtte sisusse keegi väga süüvis või teadlikult endale sõpru otsis. Kõik suhtlesid, kes vähem, kes rohkem. Mõnel oli loomuomane vajadus suurema kaaskonna järele, mõni hoidis pigem omaette, käies läbi vaid üksikutega. Alles hiljem selgus, kes tegelikult sõbraks sai või jäi. Aastakümneteks, kuigi võib-olla kohtutakse ja suheldakse harva, aga see ei muuda midagi. Igaüks on ikka paljuski endine, olemuselt ja hoiakutelt teada ning testitud.Hiljem erinevate inimestega kokku juhtudes märgatakse rohkem isiksuslikku kirevust, käitumismotiive ja muid jooni ning otsitakse sõpru teadlikumalt. Aina olulisemaks saab, kes kellega iseloomult, põhimõtetelt või väärtushinnangutelt haakub. Mis põhjusel keegi kellegagi suhtleb või läbi käib.